/nginx/o/2014/08/15/3277611t1h2910.jpg)
Tartus kasutusele võetavad ülelinnalised õpilaspiletid teevad õpilase elu mugavamaks raamatukogus ja bussis ning vähendavad töö mahtu koolis – enam ei pea pileteid sügisel kokku koguma ega käsitsi pikendama. Kaotatud kaardi saab hetkega asendada, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.
«Üleminek uutele õpilaspiletitele natuke viibis, kuna pidime ära ootama ühistranspordi piletisüsteemi hanke tulemused. Pole ju mõtet võtta kasutusele ülelinnalist piletit, kui seda ei saa Tartu bussides kasutada,» valgustab suure ettevõtmise köögipoolt Tartu linnavalitsuse haridusosakonna jurist Kairit Peekman, kes koos hariduskorralduse peaspetsialisti Karin Pihliga projekti veab.
Nii õpilaspiletite kui ka järgmisel aastal Tartus kasutusele tulevate bussikaartide toorik on kontaktivaba kiibiga plastikkaart (Mifare Ultralight C). Õpilaspiletitele on trükikojas prinditud ühtne kujundus. Kaart isikustatakse, kandes piletile kooli ja õpilase andmed ning pildi. Selleks on vaja koolidele printereid ja tarkvara.
Haridusosakond andis koolidele võimaluse valida oma parema äranägemise järgi sobiv tehnika. Abiks on soovitused, mida jagas suviste katsetuste põhjal Kivilinna kool. Iga kool saab printeri ja tarkvara ostmiseks linnalt raha kuni 1300 eurot. Tulevikus tellib haridusosakond juurde toorikuid ning printerile trükilinte.
Algul uuriti ka võimalust kogu teenus sisse osta, kuid kalkulatsioonid näitasid, et vahendaja kaudu oleks õpilaspileti muretsemine läinud palju kallimaks.
«Seepärast polegi meil tegemist kellegi tehnilise lahendusega. Meil on toorikud, printerid ja tarkvara. Loeme kaardilt andmebaasi iga õpilase juurde õpilaspileti kiipkaardi numbri ja teame, kellele millise koodiga kaart kuulub,» kirjeldab Peekman.
Vahendajaid kasutades tuleks teha topelttööd: keegi peaks koolis andmed õiges formaadis koondama ja kui seda ei tehta piisavalt hästi, tuleks kanda lisakulu. Andmed tuleks ka edastada kuhugi, kus need välja prinditaks. Seejärel saadetaks piletid kooli tagasi.
Kui kool asjaga ise tegeleb, saab kaotatud õpilaspileti asendada hetkega ja vajadusel pildigi teha. Koolides on inimesed, kes vastutavad õpilaspileti väljastamise eest. Lisaks õpilase andmete töötlemisele prindivad nad õpilaspileti ka välja. Printimine kestab umbes kümme sekundit.
«Arvame, et nüüd on õpilaspiletitega vähem tööd: enam ei tule pikendamisel piletile käsitsi uut kuupäeva kirjutada, pileteid kokku koguda, ei pea käima fotograafi juures pilti tegemas,» tähendab Peekman. «Kehtivusaeg märgitakse piletile kleebisega. Eeldame, et üks pilet peab vastu kolm-neli aastat ning et koolid koostavad graafiku, millistes klassides piletid välja vahetatakse. Tahaksime, et terves koolis ei peaks ühel aastal kõiki pileteid asendama. Muidu jääb koormus ühte aastasse, nagu juhtus tänavu, ja tekib viivitusi, sest korraga on vaja teha väga palju tööd.»
Kuna otsustati, et linn ei tee õpilaspiletit kohustuslikuks, sai iga kool võimaluse mõelda, kas ja millal liitub. Gümnaasiumist põhikooliks korraldatavatel koolidel, kus nimevahetuse tõttu peab korraga välja vahetama kõik õpilaspiletid, tuli liituda kohe septembrist.
Kiibile lisaks ka vöötkood
Et õpilaspileteid saaks kasutada kooli raamatukogus, on kiibile lisatud vöötkood. Seega saab õpilaspiletit seostada õpilasega kahel viisil. Uuriti ka lugejate maksumust. Kontaktivabalt kiibilt koodi lugeja on kallim kui vöötkoodi lugeja, seetõttu otsustati anda koolidele koodi lugemiseks ka teine võimalus.
«Tagasime sellegi, et vöötkood ja kiibi kood kattuvad, sel juhul piisab ühe koodi seostamisest õpilasega ja ei teki andmebaasi eri koodidega,» ütles Peekman.
Ülelinnalisele õpilaspiletile üleminek on alles pika protsessi esimene etapp. Kiipkaardi kasutamise laiendamiseks on palju võimalusi. Esimene samm on õpilaste toidukordade arvestus. Praegu näitab aruandlus, et Tartu koolides sööb iga päev 99 protsenti õpilastest.
«Arvestades puudumisi ja kõike muud, ei tundu see näitaja õige. Kui arvestada, et Eesti riik, eelkõige maksumaksja, maksab õpilaste toidukulust suurema osa kinni, tuleb meil panustada sellesse, et raha kasutataks õigesti, läbipaistvalt ja tegelike toidukordade hüvitamiseks,» ütleb Peekman.
Uudse õpilaspiletiga on ühinenud suurem hulk Tartu koole: Kivilinna, Hansa, Descartesi, Veeriku, Variku, Kesklinna, Karlova ja Forseliuse kool ning Tamme, Miina Härma, Kristjan Jaak Petersoni, Annelinna ja Tartu täiskasvanute gümnaasium.
«Võib juhtuda, et kõik koolid ülelinnalist õpilaspiletit kasutusele ei võta. Pole võimatu, et koolil tundub olulisem rõhutada oma identiteeti kui mõtet, et oleme kõik üks suur Tartu pere, sõltumata sellest, kas oleme põlised tartlased või veedame siin ainult päevad ja ööbime mõnes teises omavalitsuses,» märgib Peekman.
Tartu on esimene linn, kes on asja nii suurelt ette võtnud.
«Tallinnas oleks seda ilmselt keerulisem teha, sest seal on mitmeid kõrge enesehinnanguga koole,» arvab Peekman. Haridusametnikud loodavad, et Tartus elavatele lastele meeldib, et nad siin elavad või koolis käivad, ning et nad on valmis uhkusega omama Tartu õpilaspiletit, mis kannab natuke ka sõnumit, et eri koolidest hoolimata ollakse üks kogukond.
«See on üks võimalus kujundada kohalikku identiteeti. Koolidel on palju võimalusi tekitada õpilastes oma kooli tunnet, me ei arva, et ülelinnaline õpilaspilet seda oluliselt vähendaks,» ütleb Peekman.
/nginx/o/2018/04/20/7798199t1hcd15.jpg)