Ühiskonnateadlased väidavad, et valimisea langetamine on meie ühiskonnaõpetajale suur väljakutse. Julgen selles kahelda, kirjutab Tartu ülikooli Narva kolledži lektor Jelena Rootamm-Valter Õpetajate Lehes.
Jelena Rootamm-Valter: Eesti noorte kodanikukirjaoskus on pigem hea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsministeeriumi tellimusel uurisid Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudi professor Anu Toots, politoloog Tõnis Saarts ning mitmed nende kolleegid probleeme, mis võivad kaasneda 16−17-aastastele valimisõiguse andmisega.
Kuu aega tagasi esitleti justiitsministeeriumis uuringu tulemusi. Midagi sensatsioonilist ei avastatud. Teatati, et noorte kaasamisel valimistesse ei saa suurt mõju olla, sest nad moodustavad vaid ca 3 protsenti valijaskonnast. Euroopa riikides, kus valimisõigus on ka 16−17-aastastel, ei erine noorte meelsus valijaskonna üldisest meelsusest ja sama kehtib ka Eesti 16−17-aastaste kohta. Mind aga üllatas, et teadlased panevad seoses valimisea langetamisega kõrged ootused õpetajaskonnale.
Kodanikukirjaoskus hinnati madalaks
Teadlased väitsid, et üldiselt on 16−17-aastaste valijate kognitiivne kompetentsus madal ja seepärast tuleb kodanikuõpetus ning ühiskonnateadustega seotud ainekavad läbi vaadata ja õpetajatele süvendatud täiendusõpe korraldada.
Kognitiivset kompetentsusest nimetavad teadlased ka maailmavaateliseks kompetentsuseks ja kodanikukirjaoskuseks, mis võimaldab noorel valijal endale selgelt aru anda, mida valimistes osalemine või mitteosalemine tema enda ja ühiskonna jaoks tähendab. Kodanikukirjaoskusega noor valija saab aru erakondade sõnumitest ja oskab endale sobiva valida jms. Ta tunneb valimiste protseduuri, ei maga hääletamisvõimalust maha jne. Uurimisrühm hindas Eesti 16−17-aastaste noorte kodaniku kirjaoskust − rahvusvahelistele andmetele tuginedes – nõrgaks. Nõrkuse põhjustajateks peeti suures osas ühiskonnaainete küsitavaid ainekavasid, aga ka nende ainete õpetajaid.
Vaidlen vastu!
Samu andmeid vaadates jõuan täpselt vastupidisele järeldusele. Meie uute tulevaste valijate ühiskondliku teadlikkuse tase on võrdne Poola, Suurbritannia, Šveitsi, Sloveenia ja Norra omaga. Kusjuures kõigis neis riikides, v.a Poolas, on 16−17-aastastel kohalikul tasandil valimise õigus ja kogemus. Euroopas jäävad Eesti noortele alla näiteks Tšehhi, Hispaania, Austria ja Malta noored, kusjuures kahes viimases riigis on noortel kõne all olev valimisõigus ja -kogemus. Tõsi, Soome, Taani ja Rootsi noored on meie omadest ühiskonnaasjades teadlikumad.
Arvestades sellega, et Eesti demokraatia on vaid vaevu 25 aastat noor, tuleb meie noorte vastavat kompetentsust, vastupidiselt uurijate järeldusele, just kõrgeks hinnata. Ühiskonnateaduste õpetajad ja lapsevanemad on teeninud ära tunnustuse. Au ja kiitus neile, kes Nõukogude ajal kasvades ja koolis käies suutsid tolleaegse võimsa propagandamasina mõjule vastu seista ning Eestis Šveitsi tasemel ühiskonnateadlikud noored üles kasvatada.
Eesti ja vene kooli vastandamine
Üsna loomulikult tundsid uurijad erilist muret nende noorte ühiskonnateadlikkuse pärast, kes õpivad «vene koolis» (kasutan esitlusel kasutatud terminit). Nende ühiskonnateadlikkus on 7,88 protsendi võrra «eesti koolide» õpilaste omast madalam (vastavalt 533 ja 491 punkti). Nii et «vene kooli» ühiskonnaõpetuse ainekavade ja õpetajate täiendamisega tuleb eriti suurt vaeva näha…
Uurijate sedasorti järeldused hämmastavad ja kurvastavad. Kui isegi akadeemilisel tasandil kasutatakse ikka veel jaotamist eesti ja vene kooliks, ei saa ühiskonnateadlikkus Eestis tervikuna kuigi kõrge olla. Tegelikult on kõik Eestis seaduslikult tegutsevad koolid eesti koolid. Vene koolid paiknevad Venemaal. Eesti peab võtma siin eeskuju naabritest. Näiteks Soomes pole ühtegi eesti kooli, ent mõnes soome koolis õpitakse eesti keeles.
Venekeelse kooli õpilaste ca 8 protsenti «mahajäämus» üllatab pigem heas mõttes, sest venekeelne elanikkond on terrori ja ajupesu all meist kümneid aastaid kauem kannatama pidanud ning ideoloogiline surve kestab − meie riigipiiri ületades − tänaseni.
Kas vanemad eagrupid on kompetentsed?
Kui küsisin uuringu esitlusel, kas teiste vanusegruppide «kodanikukirjaoskust» on samuti uuritud, sain vastuseks, et selliseid uuringuid pole Eestis läbi viidud. Tõnis Saarts arvas, et mõnes eakamas vanusegrupis võib see meie noortega võrreldes isegi madalamaks osutuda. Seega võib põhjalikku kodanikuhariduse ja ühiskonnaõpetuse kursust vajada koolilaste asemel hoopis mõni teine ja palju suurem eagrupp.
Siiski ei saa nimetamata jätta, et valimistega seotud õppematerjalid on meil kõike muud kui täiuslikud. Ühiskonnaõpetuse õpikud on väga teoreetilised, ei käsitle meie igapäevase poliitilise elu probleeme, valimiste teemat selgitatakse vaid 3−4 lehekülje pikkuse tekstiga. Ainsaks korralikuks teabeallikaks võib nimetada e-akadeemiat. Ent seda saavad kasutada samuti kõik eagrupid, mitte ainult 16−17-aastased.
Selles olen aga kindel, et praegustest paremate kodanikuõpetuse materjalide ettevalmistamine ei tohi olla ainult «kooli kohustus». See on ka ühiskonnateadlaste, haridusametnike, miks mitte ka erakondade jt poliitiliste jõudude ülesanne. Demokraatia arengu huvides ei pea pingutama ainult õpetajad.
Poliitiline propaganda koolis
Õpetajaid kutsutakse üles hoiduma poliitilisest propagandast koolis. See on täiesti õige üleskutse ja põhimõte. Ent üsna raske on erakondade poliitikat tutvustada täiesti erapooletuks jäädes. Tagajärg on see, et õpetajad hoiduvad üksikasjadesse laskumast ja kogu teema jääb üldsõnaliseks ja abstraktseks. Kas siin ei oleks lahendus just see, et tutvustatakse võrdselt kõikide erakondade poliitilist propagandat, et noored õpiksid eristama piiaari sisulistest väidetest ja tunneksid tõe ära.
Lõpetuseks minu siiras tänu ühiskonnaõpetuse õpetajatele, kes on suutnud Eesti üleminekuühiskonnas üles kasvatada hea kodaniku kirjaoskusega noored.
