/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2009/08/02/215708t1h221a.jpg)
Rääkisin hiljuti oma Brasiiliasse elama kolinud sõbraga, kes õpib seal filmikunsti. Sõber oli teinud kaugelt maalt tähelepaneku, et meil on siin Eestis kinoelu kangesti vilkaks läinud.
Janar Ala: kinoajaloo tulek
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kõike teil seal näidatakse,» teatas ta. «Loeme režissöörid üles: Jodorowsky, Cassavetes, Kaurismäki, isegi Brasiilia kinoikooni Glauber Rocha nimi libises läbi,» jätkas ta üha kasvava kadedusega. Hea, et ma tema näppe ei näinud, sest ilmselt oleks ta näitlikustamiseks needki appi võtnud. «Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks, kui tsiteerida klassikut,» oli tema lõpphinnang toimuvale.
Mõtlesin sõbra sõnadele, kui astusin reede õhtul kinosse Sõprus vaatama suurepärast ja klassikalist võitluskunstifilmi «Enter the Dragon» Bruce Leega peaosas. Kinosaalis napilt kümme inimest, õhk palavavõitu ka, aga vaadata on ikka hea. Ja mitte ainult sellepärast, et ekraanil liigub täpse väljamõõdetusega Bruce Lee või et filmi soundtrack võtab tagumiku õõtsuma – filme saab tänapäeval teadupärast ka internetist kätte –, vaid et mingi fluidum on õhus ja seda on ninaga tunda.
See on selline pisut umbne ja natuke ehk ka ebamugav tunne, et sa ei vaata päris superkvaliteetset meelelahutust, vaid oled sattunud kuhugi 70ndate suurlinna, kus on nišikinod, mis on spetsialiseerunud ainult art-house’ile, märulile, blaxploitation’ile, itaalia giallo’le jne.
Sellist fluidumit ei saa kätte, kui lähed suurde kinno reaseanssi vaatama, on siililegi selge. Kuulus kriitik Susan Sontag ahastas kunagi ühes oma artiklis kinokunsti allakäigu üle ja leidis, et üks selle põhjus on, et filmivaatamise tingimused on läinud liiga mugavaks. Pole enam ebamugavat romantikat, väikest piina, mis käib õige «cinefiilse» kogemuse juurde, oli tema mõte.
Filme kogu selle kunsti kireva spektri ulatuses on küll vähemalt Tallinnas sellel suvel saanud vaadata rohkem kui eales varem. Tegutseb ju lisaks Sõprusele samuti kinokunsti haruldasi pärle näitav katusekino, mis küll rohkem vaatamiskeskkonna mugavusele rõhub ja mis ka kuuldavasti enamasti välja on müüdud. Ka on kinos Artis terve suve väldanud filmikunsti valitumate palade esitlemisele keskendunud programm «Ainult friikidele» – rahvast täis seegi.
Filmikunsti nii üldtunnustatud kui ka varjatumatest tähtteostest, ja seda suurel ekraanil, on tõepoolest saanud vähemalt Tallinna kinohuvilise igapäeva lahutamatu osa sel suvel.
Meil on küll suuremad ja väiksemad filmifestivalid ja -nädalad, tänagi algab Tartus armastusfilmide festival Tartuff, kuid sellist igapäevast kinovirvarri pole varem olnud. Kinoajalugu jõuab kohale. Mis sest, et n-ö retroaktiivselt, aga ikka jõuab.