Tõnis Oja: tunneli lõpus võib paista valgus

Tõnis Oja. Foto: Liis Treimann.

Tunnistan kohe alguses, et ettevõttena mulle Tallink ei meeldi. Mulle ei meeldi Tallinki firmakultuur, õigemini selle suuromanikest tulenev kultuuritus. Mulle ei meeldinud see, kuidas Ain Hanschmidtist kõigi jaoks ootamatult ühtäkki Tallinki (õigemini Linandelli) suuromanik sai. Mulle ei meeldi ka see, kuidas Enn Pant lubas viis aastat tagasi Tallinki aktsionäride üldkoosolekul, et juhul kui ettevõte kasumisse jõuab, astub ta tegevjuhi kohalt tagasi. Kasumisse küll jõuti, aga Pant tüürib (ilmselt siiski õnneks) laevakompaniid edasi. Mees teab, mis teeb: tahab, annab sõna, tahab, võtab sõna.

Mulle ei meeldi ka kurikuulus röstriskandaal ja veel terve hulk suuremaid ja väiksemaid asju, mille lõpptulemuseks on see, et üle 10 000 väikeaktsionäri, kes üheksa aastat tagasi Tallinki aktsiaomanikeks said, istuvad oma investeeringutega endiselt sügavas miinuses. Ent uudis, et Tallinki suuromanikud Hanschmidt, Pant ja Kalev Järvelill on otsustanud rahvusliku lennukompanii üle võtta, meeldib mulle väga. Olgu mis on, aga Tallinki omanike näol on tegemist ärimeestega, kes mõtlevad suurelt, ja mitte ainult ei mõtle, vaid ka tegutsevad suurelt. On ju kaheksa aasta tagune Silja Line’i ülevõtmine Tallinki poolt ilmselt Eesti suurim välisvallutus Landesveeri sõja järel.

Estonian Air on ehe näide sellest, kui halb omanik on riik. Ühel hetkel antakse Tero Taskilale volitused meeletuks laienemiseks, et siis vähem kui aasta hiljem juht selle eest minema kihutada ning seejärel ettevõte raskele dieedile panna. Ehkki lennufirma kahjum on pärast Jan Palmeri juhi kohale asumist kahanenud, jäädakse kahjumisse ilmselt nii sel kui ka järgmisel aastal. Kui nii, siis saab Estonian Airil olema järgmisel aastal omamoodi juubel – 10. järjestikune kahjumiaasta. Pole siis mingi ime, kui majandusminister Urve Palo ühes oma esimeses sõnavõtus lennufirma kohta sõna «pankrot» kasutas.

Estonian Airi võimalik minek erakätesse paneb lennufirma hoopis teise valgusesse. Tunneli lõpus võib paistma hakata valgus.

Estonian Airi viimaste aastate ajalugu on näidanud, et riigil puudub visioon, milline see ettevõte peab olema. Riigil on vaid soov, et Tallinnal oleks otseühendused Euroopa pealinnadega, aga kuidas rahvuslik lennukompanii konkurentsivõimeline ja kasumlik hoida, sellest riigil erilist aimu ei ole ja tegelikult ega peakski olema. Tallinki meestel paistab visioon olevat, sest vastasel korral nad oma raha mängu ei paneks. Infortari aktsionäriks on peale kolme ülalnimetatu ka terve hulk väikeaktsionäre. Üks neist, riigikogu liige Aivar Sõerd on väikeinvestorina küsinud, kas nii riskantne investeerimisotsus on ikka õigustatud. Vaadates Tallinki väikeaktsionäride saatust, on Sõerdi mure õigustatud. Tallink on seni väikeinvestorite huvidest kenasti üle rullinud ja käitunud pigem printsiibi «kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad» järgi.