Eelmisel nädalal ilmunud Postimees nimetas mind oma pealkirjas «suli mainega pärnakaks» ning kirjeldas mind rootslastelt saadud väidete alusel petturist ehitusettevõtjana, kes on kergeusksetelt välja petnud 214 000 eurot. Üllatas, et ajakirjanik ei pidanud vajalikuks endalt küsida, et kui ma tõesti petnuks 2013. aastal rootslastelt välja üle 200 000 euro, siis miks ei ole nimetatud rootslased kasutanud seni (viimase kümne kuu jooksul) oma õigust pöörduda politsei või kohtu poole. Olen kolme lapse isa ja peagi nelja lapse vanaisa, kes oma igapäevaleiba teenib matustel kõnelemise, pulmaisa ja jõuluvanana. Ühtki laenu ega liisingut mul pole, ka muid võlgu mitte.
Taivo Luik: vastulause. Kui kerge on saada suliks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahetsusväärne lugu sai alguse 2013. aastal, mil mu vanim poeg Meelis palus abi, et ta saaks Rootsis hakata pakkuma ehitusteenust. Ta oli leidnud kliendid, kuid olles juba varem sattunud ise pahuksisse Rootsi seadustega, ei saanud oma nimel äri alustada. Nägin võimalust poega aidata. Minu nimel oli firma ja sõlmisin poja vahendusel lepingud kahe Rootsi perekonnaga. Ühel objektil hakkas tööle kolm, teisel kaks ehitusmeest.
Kuna poeg oli klientide vahendajaks ja mina rootsi keelt ei vallanud, jäi minu ülesandeks ehitustööde korraldamine ja materjalide tarnimine, tema suhtles klientidega. Klient maksis ettemaksu, mille eest ostsime materjalid. Tööde eest tasuti järgmisel kuul. Kõik toimis septembrist detsembrini, mil hakkasid juhtuma imelikud asjad. Esmalt hakkas poeg nõudma 20 protsenti kogu lepingu summast endale, vahendustasuna. Seejärel teatas ta, et üks klient soovib saada 100 000 Rootsi krooni ulatuses fiktiivset arvet, et küsida selle pealt Rootsi riigilt tagasi eluaseme renoveerimiseks tehtud kulutused (kõik need SMSid on mul alles). Ma ei näinud sellise arve tegemise võimalust ja keeldusin.
Lisaks nn ärilisele survestamisele hakkas mu lihane poeg nõudma, et tasuksin ka tema elukaaslase kiirlaenud. Selliseid summasid mul polnud. Mind hakkas vaevama tunne, et mu poeg ja Rootsi tellijad on toimuvas kokku leppinud, ning palusin läbi tõlgi ja raske südamega jätta Meelise kõrvale, et saaksin kokkulepitud tööd korralikult lõpetada. Sellest keelduti.
Kuigi olime täitnud lepinguid punktuaalselt ja 70 protsenti töödest oli tehtud, sai mulle 2013. aasta lõpuks selgeks, et mul pole enam mõistlik Rootsis ehitustegevust jätkata, ning leidsin võimaluse firma mahamüümiseks kehtivate lepingutega. Tol hetkel polnud firmal ühtki võlga ega ka meie vastu ühtki võlanõuet. Firma müüdud, tulin Rootsist kerge südamega tulema.
Nüüd, kümme kuud hiljem, pole minuga ühendust võtnud ükski ametnik, millest järeldan, et mingeid uurimisprotsesse pole Rootsis ega Eestis algatatud. Küll aga pidasin selle artikli ilmumise järel vajalikuks ennast taandada Tahkuranna vallavolikogust, et mitte anda kellelegi alust poliitilisteks mõjutusteks. Mõistan, et ajakirjanikku võis mind «suli mainega pärnakaks» nimetama õhutada üheksa aasta tagune episood, mil andsin oma tollase tööandja palvel altkäemaksu Kihnu vallavanemale. Kuid see polnud ei minu raha ega minu huvi ning seda mõistis ka prokurör, kes loo oportuniteedi põhimõtte alusel lõpetada soovis. Rumal lugu, millest tegin järeldused kogu eluks. Ja ka sulimise ehk petmisega polnud sellel episoodil midagi pistmist.
Kedagi suliks ristida on mõne sekundi vaev, seda kuulsust täielikult maha pesta ei saa aga isegi saja aastaga.