Juhtkiri: riigi bussisüst

Foto: Urmas Nemvalts

Sada uut bussi: ühekordne žest või pikem plaan?

Asjaolu, et valitsus kasutamata saaste­kvoodi ühikute müügi hoogsalt käima sai, väärib tunnustust. Saadud raha investeerimine viletsa soojustusega, ajahambast puretud nõukogudeaegsete korterelamute ajakohastamisse või tulevikku suunatud energiaprojektidesse on ju igati positiivsed uudised.

Avalikkuses enim tähelepanu on pälvinud suurejooneline bussiostukava. Nimelt kavatseb valitsus kasutada 328 miljoni krooni ligi saja uhiuue bussi ostmiseks, mis peaksid juba tuleval aastal hakkama sõitma maakonna- ja linnalähiliinidel. Kõnealune plaan on tekitanud hulga seni vastuseta küsimusi, mis vajaksid täpsemat selgitamist kui praegu kõlavad eufoorilised hõisked dotatsioonide vähenemisest ja ühistransporditeenuse kvaliteedi märkimisväärsest paranemisest.

Bussipark, mis praegu Eesti teedel veereb, on sõna otseses mõttes kirev ning pole kahtlustki, et uuenduskuur marjaks ära kulub. Selles võib lihtsalt veenduda igaüks, kes mõnes bussijaamas aega parajaks tehes väljuvaid ja saabuvaid busse jälgib. Siin on bussid, kus saab kasutada pea kõiki mugavusi, millega reisija 21. sajandi Euroopas harjunud on. Samas kõrval lähevad liinile suitsevad, roostes, läbipaistmatute akende ja võidunud istmetega, kitsaste istmevahedega liikurid, mille puhul imestatakse, kuidas need küll ülevaatuselt läbi pääsesid.

Asjatundjais on tekitanud muret ostetavate busside suurus, mis võib olla Eesti oludes ebaotstarbekas. Võimalik, et selle tehingu kontekstis oleks otstarbekas üle vaadata ka doteeritavate liinide võrk, lähenedes asjale mitte maakonna, vaid riigi tasandilt.

Üks peamisi küsimusi uute busside puhul saab olema nende omandivorm ja hooldus. Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kirjeldas rendisuhet, kus poolteks liinioperaator ja riik. See tähendab, et liinikonkurssidel võivad hakata konkureerima täiesti uued ettevõtjad.

Kuid milliste lepingutega määratakse kindlaks busside remont? Kui see kohustus laieneb vedajale, võib keegi saada mõneks ajaks tulusa lepingu – seniks kui bussid on uued ja korras –, kuid mis saab tulevikus? Selline ühekordne bussisüst võib küll olukorda tublisti parandada ja korraks ka dotatsioone vähendada, kuid riigi ülesanne on siiski mõelda pikemas perspektiivis. Vastasel korral liigub mõte vägisi lähenevatele valimistele ja mõnusatele kohtadele mingi uue firma nõukogus.

Peaminister Andrus Ansip on saaste­kvootide müüki kommenteerides öelnud, et Eesti pluss on väga läbipaistev vahendite kasutamine. Ootaks seda läbipaistvust siis ka bussiostu puudutavate aspektide lähemal valgustamisel.