Jüri Vendik: Ukraina, kes ei taha otsustada

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Ukraina valimistel võitsid küll Euroopa-meelsed erakonnad, kuid kas nad suudavad teha Ukrainast euroopa­likuma – eelkõike vähem korrum­peerunud – riigi, jääb suureks mõistatuseks, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Vendik.

«Olen Ukraina valija, ma ei taha midagi otsustada, tahan, et kõik oleks ilus nagu tort. Ja kuna kõik ei saa olla ilus nagu tort, siis valin ükskõik keda» – nii sarkastiliselt kommenteeris üks Ukraina vähetuntud blogija 26. oktoobri ülemraada valimistulemusi.

Väga paljud Ukraina blogijad, ajakirjanikud, poliitikud kirjutavad praegu pettunult, et loodetud mahus võimu-uuendust pärast raada valimisi ei toimunud – liiga paljud vanad tegelased said parlamenti, tänu sealhulgas ka presidendi ja peaministri parteide valmidusele neid koopteerida.

Nendel võimukriitikutel on teatud määral ka õigus, probleem aga pole loomulikult mitte ainult valitsejates, vaid ka valijates.

Üsna suur osa Ukraina rahvast – võib-olla otsustavalt suur vähemus – on viimase aasta sündmuste peale «ärganud» ja püüab nüüd mõista, mis muutusi ta tahab ja mida järelikult peab võimudelt nõudma. Üheks selle nihke tunnuseks on see, et populistid – nii vanad (Julia Tõmošenko Batkivštšina) kui ka uued (Oleh Ljaško Radikaalne Erakond) – ei saanud uues parlamendis kuigi palju kohti.

Kuid enamik rahvast jääb paternalistlikuks, passiivseks ja isegi ükskõikseks.

Raada valimistel käis hääletamas vaid 52,42 protsenti Ukraina valijatest. See on iseenesest vapustavalt väike arv valimiste kohta, kus justkui otsustatakse riigi saatust revolutsioonilisel ajal.

Presidendivalimistel 25. mail käis 60,29 protsenti valijatest. Ka siis ei saanud hääletada ei Krimm ega Donbass, seega on arvud korrektselt võrreldavad.

See tähendab, et vaatamata sellele, et Ukraina on taas parlamentaar-presidentaalne vabariik, arvas suur osa valijatest, et mais on asi tehtud, uus tsaar valitud ning pole enam mõtet nende kümnete erakondade ja üksikkandidaatide peale aega raisata.

Mõned kommentaatorid tõstavad kui suurt sümboolset saavutust esile tõsiasja, et esimest korda ajaloos ei saanud kommunistid raadasse.

Kommunistid kaotasid kahe asjaolu tõttu. Üks on see, et suur osa nende valijaskonnast asub neil aladel, mis on praegu Vene kontrolli all. Teine aga on nende selge Moskva-meelsus.

Ukrainlaste rahvuslik eneseteadvus (svidomist – ülitähtis sõna Ukraina poliitilises sõnastikus perestroika ajast saadik) on Vene agressiooni tõttu tõepoolest oluliselt tõusnud, mida on näidanud ka raadavalimised.

Venevastasus võib olla kasulik ka selles mõttes, et sunnib tegema asju «mitte nii nagu Venemaal». See oli omal ajal ka Eestile abiks, lisaks üldisele Euroopa-kursile.

Lihtsalt vaenulikkusest aga ei piisa. Piltlikult öeldes, kui sa näed kuulutust «Müüme arstitõendeid» või «Müüme diplomeid» (täitsa tavaline nähtus nii Venemaal kui Ukrainas), sa mitte ei helista sellel numbril küsimusega, palju maksab, vaid viid selle kuulutuse politseisse (miilitsasse). Ja miilits hakkabki asjaga tõepoolest tegelema. Kas on Ukraina keskmine valija ja keskmine miilitsamees valmis seda tegema? Hetkel kindlasti mitte.

Praegu on enam-vähem selge, et ka võimulolijad ei ole valmis, et hakata kiiresti ja otsustavalt oma ja kaaskodanike elu muutma.

Raadavalimiste järel säilitasid ootuspäraselt võimu needsamad jõud, kes on juba üle poole aasta võimul olnud ja pole selle aja jooksul tõeliselt radikaalseid reforme suutnud alustada. Neil oli muidugi hea vabandus (teatud määral ka päris põhjus). Nimelt sõda ja kuristiku äärel kõikuv majandus.

Nad suutsid küll üht-teist enne valimisi ära teha. Näiteks võeti vastu lustratsiooniseadus, mille mõju majandusele on null, mõju korruptsioonile aga küsitav; esitati maksureformi eelnõu, mis on Ukraina ärimeeste meelest poolik ja isegi mõttetu.

Siis tulid valimised, kus paljud «bojaarid» eri linnades ja oblastites vahetasid kähku sildi ja kandideerisid presidendi partei Petro Porošenko Bloki või äärmisel juhul peaminister Arseni Jatsenjuki Rahvarinde lippude all.

Nüüd algasid läbirääkimised uue koalitsiooni moodustamiseks ning esmajärjekorras hakkasid presidendi ja peaministri partei tegelema portfellide ja volituste jagamisega. Programmiliste seisukohtadega tuldi veidi hiljem ka välja – 25-protsendiline riigikulude kärpimine, erastamine, mõne riigilitsentsi ärakaotamine. Jatsenjuk käis välja 36 esmatähtsa seaduse nimekirja, kus esimestel kohtadel on eelarveparandused (kindlasti esmatähtsad rahandusspetsialistist Jatsenjuki silmis), uhkel 18. kohal seisab aga «Loomasööda seadus».

Kõik raadavalimiste võitjad räägivad, et neil on nagunii ühtne programm olemas – nimelt ELi assotsiatsioonileping. Küsimus on, kas see «rahuajal» koostatud dokument ei ole praeguses olukorras muutunud liiga üldiseks ja tagasihoidlikuks.

Ukraina uusi võime kritiseerides tuleb muidugi meeles pidada, et nad on väga raskes olukorras – hiigelsuurt roostes ja juhitavuse peaaegu kaotanud laeva, mille ühes nurgas on pealegi tulekahju, tuleb korraga pöörata ja remontida. Seejuures üritab osa meeskonnast pidevalt midagi pihta panna, teine osa tahab jalga lasta ja kolmas osa läheks oma töökoha asemel parema meelega protestimiitingule. Kuid laeva tuleb ikkagi põhjalikult remontida või isegi ümber ehitada, pole midagi parata. Ülesputitamisest enam ei piisa.

Lootust annab muuseas see, et vaatamata ülalkirjeldatule on uude ülemraada koosseisu saanud üsna palju uusi, ausaid, ärarikkumata, Maidani ja sõja laineharjal tõusnud inimesi. Võib-olla neil jätkub energiat, et ajakirjanduse ja aktiivse üldsuse abil vanu poliitikuid turgutada ja kontrollida.

Muidugi vajavad nad selleks ka Euroopa abi ja survet. Euroopa Liit ei tohi unustada, et tema peamiseks probleemiks Ukrainas ei ole üksnes sõda ja rahu Donbassis, vaid ka Ukraina reformid, ning et ELi julgeolek sõltub otseselt Ukraina edust.