Juhtkiri: Mistral – Venemaa relv ka infosõjas

Mistral-klassi kopterikandjate müügileping Prantsusmaa ja Venemaa vahel on kaart, mida Venemaa infosõdalased suure mõnuga kasutavad, et rünnata vaba maailma ühtsust. Kui teema kipub avalikkuses ununema, lekitab Venemaa asepeaminister mingi paberi, mille sisu – esimese laeva üleandmine 14. novembril – peavad siis prantslased ümber lükkama.

Kremli eesmärk on tekitada lõhe NATO liitlaste vahele. Infosõdalaste vahe-eesmärgiks sobib suurepäraselt ka see, et iga Mistrali-jutu peale puhkeks mingit sorti meediapaanika ning prantslaste kahtlustamine ja süüdistamine. Siht on õhutada meis kahtlust, et vaatamata kõigile kinnitustele ja kokkulepetele pole NATO siiski ühtne. Nii rünnataksegi teadlikult kõige olulisemat, mis meil on. Kui muud ei saa, siis vähemalt saab sõnadega haiget teha.

On selge, et 2011. aastal sõlmitud sõjalaevade müügilepingu tõttu on prantslased ülimalt ebamugavas kahvlis. Eelmine president Nicolas Sarkozy sõlmis selle lepingu vaatamata liitlaste veenmistele. Meie kahvel on aga see, et me ei saa kuidagi heaks kiita sõjalaevade müüki agressorile, ent pidev oma hirmude võimendamine ja Prantsusmaa süüdistamine pole samuti kuidagi meie huvides.

Vaatame rahulikult fakte. Prantsusmaa pole veel lõplikku otsust langetanud. Prantslaste jaoks kell tiksub ning nad on teatanud, et Mistralide saatus otsustatakse novembris. Kõigi liitlaste, sealhulgas Eesti seisukohad on prantslastele teada. Loomulikult oleks sõjalaeva üleandmine Ukrainat rünnanud ning ka Läänemerel üha provokatiivsemalt käituvale Moskvale NATO seisukohalt vale samm.

Vahetult enne NATO Walesi tippkohtumist teatas Prantsusmaa, et esimese laeva üleandmine lükatakse edasi. Nad on sidunud üleandmise otsuse Venemaa käitumisega Ukrainas. Seejuures on kasvõi üksnes pärast värskeid teateid hukkunutest Ida-Ukrainas ning ka Venemaa plaanist tunnustada separatistide korraldatavaid valimisi selge, et vaherahu tingimusi ei täideta.

Prantslastel oleks sel taustal ülimalt keeruline väita, et Moskva on nüüd sobiv relvaostja. Kui Prantsusmaa nii otsustaks, siis sööks ta oma liitlastele antud sõnu.

Paanika ja süüdistuste laviini asemel võiksime anda ühele NATO võimekaimale liitlasele aega leida neile muuhulgas sisepoliitiliselt sobiv lahendus laevamüügist loobumiseks.

Näiteks kirjutasid James Stavridis ja Leo Michel eelmisel nädalal ajakirjas Foreign Policy, et nende laevade omanikuks võiks saada Euroopa Liit ning neile oleks ka mõistlikku tegevust.

Põhimõtteliselt ongi liitlastel vaja teha just midagi sellist: aidata leida prantslastele võimalus tulla halvast olukorrast välja kahju kannatamata või vähemalt talutava kahjuga.