Oliver Karm.

FOTO: Erakogu

Õpilane Oliver Karm püüab Postimehe arvamusportaalis selgusele jõuda, miks tänased noored tunnevad protestivaimu, kuidas seda väljendavad ning millega see päädida võib.

Kui protestivaim minus välja lööb, siis tunnen ma seda ette. Tavaliselt õhtul, kesklinna poole viivas bussis. Ma istun viimases pingis, kuulan Beethoveni üheksanda sümfoonia neljandat osa ja vaatan päikeseprillide tagant inimesi. See tunne ei ole hingemattev, nagu on masendus, ega ka endasse neelav õnn. See on midagi vaikset. Ta on mu peas väga väikses sopis ning sositab, et täna on temal võim, ja minust pole enam vastupanijat ja siis lendavad reeglid, seadused kõrge kaarega minu huviorbiidist välja. Ma löön ümber prügikaste ja purustan kõik klaaspudelid tänavale. Miks ometi?

Kas mind häirib prügikasti-ideoloogia või klaaspudeli valitsemisviis? See on ju absurdne, et minu jaoks on protest lihtsalt vandalism. Kuid ma ei ole selles idiootses käitumises üksinda: minuga külg külje kõrval selles sopas seisab pool minu generatsioonist. Reede õhtuti on linn minusuguseid täis. Tõsi küll, tihtipeale kuulen ma vaid juttu ja ei näe tegusid. Paljud noored lihtsalt räägivad suure suuga linnas mässamisest, aga hirm politsei ees teeb nad kõik kutsikateks. Ainult siis, kui nad on väga kindlad, et ükski erariides politseinik läheduses ei luusi, heidavad nad pudelid lendu.

Paarsada aastat tagasi lõi kambas prantslastes välja protestivaim ja nad tegid kuninga peajagu lühemaks. Nende mässumeelsusel oli kindel eesmärk. Nad said suunata selle kindla asja vastu - monarhia. Aga meie oleme kadunud. Meil on kaks rusikat ja inimlik mässumeelsus, aga mitte midagi sellist, mille suunas neid rusikaid vehkida. Miks siis minusugused noored üldse käivad ööpimeduse varjus ringi ja lükkavad ümber ajutisi liiklusmärke?

Olen arvamusel, et inimese privileegid defineerivad inimese probleemid. Kuna minu põlvkonda kuulub palju privileegidega ärahellitatud noorukeid, siis on see loomulik, et suurem osa meie probleemidest on tühised. Me pole üle elanud suuri sõdu ega põdenud raskeid epideemiatena levivaid haigusi. Me ei tea, mis tunne on elada diktatuuris või vaesuses. Enamik noori on kõigi võimalustega keskklassi võsukesed, kes üritavad leida oma kohta maailmas. Meile on maast-madalast mõista antud, et me oleme erilised, ent mida aeg edasi, seda rohkem me saame aru, et me ei ole erilised. Me oleme väga kaugel erilisusest, mis siin planeedil üldse leidub. Me oleme hall ollus. Sellepärast hakkamegi me endale pseudoprobleeme välja mõtlema.

Üks suurim nendest pseudoprobleemidest on igavus. Noortel on lihtsalt lõpmatult igav. Juba seitsmendast eluaastast alates elame rutiinis, mis on omane keskealisele tööinimesele. Üles, tööle, koju, magama: see algab märkamatult... Meil tekib graafik liiga vara ja see ei sobi inimloomusega. Igavus on see, mis lükkab järjest rohkem ja rohkem noori haarama pudeli, kallutama selle tühjaks ja heitma siis taara vastu seina. Tehnoloogia ja kõik muud mugavused tekitavad meile võimaluse igavusest ajutiselt ja väga valutult põgeneda, aga seeläbi kaob ka noortes kirg asjade vastu, mis võiks pikas perspektiivis igavuse peletada. Lisaks selllele pole ühiskonnas küllalt hinnas huvialad, kuhu noored saaksid oma igavuse matta. Kõik ju teavad, et kirjanik jääb vaeseks ja kunstnik nälgib. Kunst pole enam elukutse, vaid harv hobi.

Mis on aga meie generatsiooni suurimad püüdlused? Saada rikkaks, magada võimalikult suure arvu vastassoo esindajatega, saada kuulsaks, elada villas ja tantsida superstaaridega. Kellelt saab selliseid hüvesid protestiga nõudma minna? Kunagist unistust - vabadust sai nõuda valitsuselt. Meil ei jää muud üle, kui lihtsalt tööd teha. Vaikselt, pea maas, pürgida oma eesmärkide poole. Meie ideoloogia on raha ja kuulsus ning selles jääb vähe ruumi protestile. Ja kuna maailmas on võimul kapitalism, siis ei näe raha ja kuulsust tagaajav noorus mingit probleemi maailmapildis.

Kuskilt siiski peab tulema see viha, mis paneb meid alkoholiga oma organeid immutama ja kangete sigarettidega oma kopse põletama. See on alateadlik viha iseenda vastu. Asi on nimelt selles, et me ei usu enam millessegi, mis on tähtis. Kapitalistlik maailm on võtnud meie usu ja andnud asemele võltsiidolid. Kõik tõelised kangelased on surnud. Nende tähtsate asjade seas, mida me enam ei usu, nagu näiteks kõrgem tähendus jumala või armastuse näol, oleme ka meie ise. Me kuseme kiriku seintele ja armastuse peale välja mürgid, mille oleme enesevihkamise teel oma kehasse pannud. Meie aja noored ei usu enam iseendasse, ja mis veel hullem - me oleme võtnud alateadlikuks eesmärgiks mässata iseenda vastu, moraalselt ja ideoloogiliselt laastunud inimeste vastu, kelleks me oleme saanud. Milleks lüüa teisi nende väärtegude eest, kui meil on võimalus lüüa iseennast?

Aga mu protestivaimul on ka hea külg. Ta mitte ei löö ainult ennast ja prügikaste, vaid vahel ta kirjutab vihase teksti meie laastunud põlvkonnast. Minu igavus viib mind vahepeal pudeli juurest hoopis klaviatuuri taha, mille abil ma tahaksin kõigile ennasttäis eesmärgitutele noortele näidata, et on olemas teistsugune tee, mida mööda käia. Meist saab järgmine kadunud generatsioon tänu meie igavusele ja eneseusu puudumisele, mis meid pudelipõhja viib ja seeläbi hävitab. Ma vaid loodan, et ka seekord tuleb sellest põlvkonnast hämmastavat kunsti ja kirjandust. Selle eest pean ma ka ise vastutama.