Venemaa presidendi Vladimir Putini esinemist «Valdai diskussiooniklubis» 24. oktoobril Sotšis on maailma ajakirjanduses juba laialdaselt tõlgendatud. Tegu on iga-aastase konverentsiga, mis seekord kandis motot «Uus maailmakord: uued reeglid või reegliteta mäng?».
Putin kasutas seda foorumit, ütlemaks välja või kordamaks etteheiteid läänele, eelkõige USA-le, kes on Venemaa juhtkonnas levinud ettekujutuse järgi tänapäeva ühepooluselise maailma ainus supervõim ning seejuures süüdi kõigis segadustes, mis üle ilma parajasti käimas. Pikalt peatus Putin näiteks terrorirühmitusel Islamiriik, märkides – mööngem, et jah, mitte ju päriselt ilma põhjuseta –, et selle liikumise esiletõusu taustal on Ameerika varasem poliitika.
Ent Putini narratiiv, mille järgi on kõiges süüdi vaid USA, Venemaa pole midagi valesti teinud, ning hoiatused, et võib oodata uusi konflikte suurriikide osalusel, on ikkagi väga kõnekad.
Mis üritus see aga üldse oli? Eesti mõõtkavas võiks seda ilmselt võrrelda iga-aastase Lennart Meri konverentsiga, ning tegelikult leiab kahe kokkusaamise külalistegi seas teatud kattuvust. Lennart Meri konverentsil on osalenud näiteks konservatiivses USA Heritage Foundationis ja teistes mõttekodades tegutsev tuntud julgeolekuanalüütik Ariel Cohen – tänavu ta küll Ukraina kriisi taustal Sotši ei läinud, kuid varem on ta mitu korda Valdai üritusel viibinud. Euroopa välissuhete nõukogu liige, bulgaarlane Ivan Krastev on samuti Lennart Meri konverentsil hästi tuntud külaline, nüüd Sotšis aga kasutas ta ära võimalust Putinile kaks küsimust esitada.
Bloombergi andmeil on vähemalt varem Valdai üritustel väliskülalisi ka ohjeldamatult võõrustatud: kaheksajala carpaccio, homaarid, jääkülm vodka, laevasõit Leena jõel jne. Samas – ega sellegi poolest erine üritus kevaditi Tallinnas toimuvast. Süüa antakse ikka, meil on menüü lihtsalt tagasihoidlikum ning ekskursioone korraldatakse soovijaile näiteks NATO küberkaitsekeskusse või Tallinna vanalinna.
Meri konverents ei möödu enamasti huumorita, nii ka «Valdai klubi». Ühele küsimusele vastates jutustas Putin anekdoodi pessimistist ja optimistist. «Pessimist joob konjakit, krimpsutab nägu ja ütleb: haiseb lutikate järele. Optimist püüab seinalt lutika, lööb laiaks, nuusutab ja ütleb: lõhnab konjaki järele.» Putinile, tema enese sõnul, meeldiks olla pigem pessimisti rollis.
Ning kui Eestis on poliitiline diskussioon jõudnud osaliste päritolu küsimuse lahkamiseni, siis Venemaal tseremoonitsetakse hoopis vähem. Washingtoni mõttekoja esindaja Nikolai Zlobin jõudis end küsimuste voorus vaid tutvustada, kui Putin kohe ütlema: «Teil on mingi ebasõbralik perekonnanimi» (zlo – vene k ’kurjus, halbus’ – toim). Mille peale Zlobin tähendas, et kodus kutsub naine teda teinekord doctor Eviliks.