Siim Tuisk: Anne Sulling, kellele me «võlgu» oleme?

Siim Tuisk Foto: Erakogu

Me vastandume Saksamaale, Prantsusmaale ja Euroopa Komisjoni presidendile, kaitstes lobiste, rahvusvahelisi suurfirmasid ja ameeriklasi. Miks?

Väike olukorda selgitav sissejuhatus. Euroopa Liit peab Ameerika Ühendriikidega kaubandusläbirääkimisi, mille akronüümiks on TTIP (Transatlantic Trade and Investment Partnership). ELi poolelt on läbirääkimiste pidamiseks antud mandaat Euroopa Komisjonile. 21. oktoobril kirjutas Anne Sulling alla kirjale, mis justkui  «tuletas meelde» Jean-Claude Junckerile, et lõpptulemuses peaks olema ka «investeeringute kaitse» osa, mida tuleb siinkohal mõista kui viidet ISDSile (investor-state dispute settlement – tegemist on investorite võimalusega viia kaebus mitte riikliku kohtusüsteemi, vaid rahvusvahelise arbitraaži ette). Juncker omakorda vastas, et mandaadis on hulk tingimusi, millele investeeringukaitse peaks vastama, ja seega on tegu pigem soovituslike juhiste kui nõudmistega. Enne seda oli ta surunud maha Cecilia Malmströmi, kes ISDS­i toetas.

Millest kogu see trall? Investeeringukaitse on olnud vahend, kuidas mööda minna kolmanda maailma riikide korruptiivsetest kohtutest ja saada «ausam» tulemus. Üks põhjustest, miks väidetavalt seda ka esimese maailma omavahelistesse lepingutesse võiks panna, on arvamus, et muidu oleks seda vaesematele raskem peale suruda. Mida see investeeringukaitse arbitraaži kaudu siis võimaldab? Lihtsustades: oletame, et Poola riik tõstab miinimumpalka kiiremini või karmistab keskkonnakaitsenõudeid varem, kui mõni välisinvestor sellega äriplaanis arvestas. Seepeale võib viimane viia poolakad kohtusse, püüdes tõestada, et ta kannatas (kannatab) kahju ja seetõttu peab Poola riik talle hüvitama x summa. Riigid investoreid süüdistada ei saa ja «võites» ei võida midagi. Poola riiki on niimoodi arbitraaži kaevatud vähemalt 16 korda, neist kuuel korral USA korporatsioonide poolt, nii et tegu ei ole hüpoteetilise juhtumiga.

Nüüd pealkirjast. Miks kirjutas Anne Sulling alla kirjale, mis kaitseb pigem 1990ndate röövkapitalismi kuuluvat vahendit, kuivõrd EL või USA kohtusüsteem võiks ometigi olla läbipaistev ja neutraalne, nagu kirjas nõuetes? Miks on vaja lisamehhanismi, mis nõnda tasakaalust väljas? Miks toetame vaidluses poolt, mida kaitsevad suurfirmad ja nende lobistid, vastandudes kodanikeühendustele, ning kes pealegi olid alla jäämas komisjonisiseses tülis (Malmström vs Juncker)? Miks anname korporatsioonidele võimaluse mõjutada valitsusi kohtuasjadega, mille eesmärk on «ebasobivate» seaduste vastuvõtmist aeglustada ning raskendada? Mida võidab sellest Eesti või kellele olime tänu võlgu, et pidime sellele kirjale nime alla panema?

Eriti kui arvestada, et sakslased koondavad kogu enda ja toetajate poliitilist jõudu, et ISDS ei oleks TTIP osa, ning Juncker kipub nendega nõustuma. Et küsimused ei tunduks retoorilised, rõhutan, et ma tõepoolest tahan saada vastuseid. Minu e-posti aadress on [e-mail]. Aitäh ja jään ootama.