Riik otsib juhte, «usujuhte»

Eve Limbach-Pirn Foto: Tairo Lutter

Eesti muidu tublide juhtide seas on liiga vähe eestvedajaid – visionääre, inimeste tulevikuusu innustajaid ja kaasahaarajaid, rääkis riigi tippametnike esivärbaja Eve Limbach-Pirn usutluses Marti Aavikule.

Riigikantseleis tegutseb tippjuhtide kompetentsikeskus. Selle juhataja Eve Limbach-Pirn tegeleb koos oma kaastöölistega ministeeriumide kantslerite ja asekantslerite ning riigiasutuste peadirektorite värbamise ja arendamisega. Nemad valmistavad ette konkursid. Avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjon sõelub kandidaate ja esitab sobivaimad ministrile. Otsuse, kes lõpuks ametisse saab, teevad ministrid.

Kas selle juhtide kihi palgatase, kellega teie tegelete, on praegu võrreldes eraettevõtetega konkurentsivõimeline?

Mitte väga konkurentsivõimeline.

Kas palk on tõsine takistus konkursside korraldamisel?

Kui vaatame motivatsioonitegureid, mis meie pühendumuse-uuringust välja tulid, siis palk pole peamine motivaator. Need on hoopis võimalus teha missiooniga tööd, anda midagi oma riigile, võtta vastu huvitavaid väljakutseid, töötada intelligentsete inimeste seltskonnas – kõik see on olulisem motivatsiooni allikas. Samas, inimesi kandideerima kutsudes kogeme, et raske on midagi vastu öelda, kui inimene ütleb, et ta kaotaks palgas kolmekordselt. Selge ju, miks ta ei taha kandideerida.

Kas me oleme liiga kurjad tippjuhtide ametihüvede ja ka abiliste «armeede» suhtes? Võib-olla peaks hoopis leebem olema?

Ma ei tea, kas just kurjad, küll aga mõistmatud. Olen palkade ja ametiautode pärast pahandavate tuttavatega rääkides küsinud, kas nemad ise oleks valmis olema tööl hommikul kella seitsmest õhtul kella kümneni, sõitma järgmisel varahommikul komandeeringusse, tegema lennukis tööd, võtma vastu otsuseid ja saama nende eest igal pool tümitada. Siis tulema lennukilt maha, järgmisel varahommikul uuesti koosolekule jne. Selles oravarattas ei oleks need pahandajad valmis olema ja nad ei oskaks seal toime tulla.

Oleks väga tore, kui oleks rohkem mõistmist, mida tippjuhi töö tähendab, ja et on loomulik saada selle eest ka palka.

Ametiauto ja abilised pole hüve, vaid vahend, mis võimaldab seda tööd üldse teha. Pead ju jõudma kohtumistele ja olema seal vaheda mõistusega. Pahandatakse ka koolituste pärast, hoidku jumal, kui see on veel välismaal. Tippjuht ei nakitse tänapäeval vaid oma väikese tükikesega Eestis, vaid kõik valdkonnad on rahvusvaheliselt seotud. Meie juhid peavad aru saama, mis maailmas toimub, ja olema võimelised tegema rahvusvahelist koostööd kõige kõrgemal tasemel. Selleni ei jõua kindlasti otse ülikoolist tulles.

Enamik konkurssidest – edukad – ei pälvi suurt meediatähelepanu. Miks tekivad tõrked, või teistpidi, mis tagab edu?

Raskuspunkt on küsimusel, kes kandideerib. Kas on piisavalt kandidaate, kelle hulgast valida? Ka tööandjate manifestis öeldakse, et meil tuleks juhtimise kvaliteeti tõsta. Meie rahvaarv on väike ja juhieeldustega inimesi on veel vähem. Meil tuleb teha maksimum, et leida häid inimesi, kutsuda neid riigiteenistusse ja neid siis ka arendada.

Kas pigem peaks ministeeriumijuhid kasvama ametnike hulgast – nooremkirjutajast lauaülemaks, siis salanõunikuks jne – või on hea, kui juhid liiguvad era- ja avaliku sektori vahel?

Eesti avalik teenistus polegi nii üles ehitatud, et oleks võimalik ühest toruotsast sisse tulla ja teisest pensionile minna. Meie avalikku teenistusse võivad kandideerida kõik. Ka praegu on umbes seitse protsenti tippametnikest erasektori-kogemusega. Arvan, et inimesed peavadki liikuma avaliku ja erasektori vahel ja sellist liikumist võiks Eestis rohkem olla. See tuleks meile kõigile kasuks. Selles on teatud koostöö ja kogemuste vahetamise momendid. Oma arendustegevustes üritame seda ka toetada.

Kas kasutate ka peade jahti – sihitud pakkumisi sobivatele inimestele?

Seaduse järgi saab tippametnikke valida ainult avaliku konkursiga, v.a mõned üksikud ametikohad. Aga konkursil osalema püüame jõudumööda kutsuda.

Millised isiksuse omadused peaksid juhikandidaadil olema?

Kasutame kahte psühhomeetrilist testi. Üks mõõdab vaimset võimekust ja teine isiksuse omadusi. Suurem vaimne võimekus on täiesti kindlasti üks eeldus juhi töös hästi hakkama saamiseks. Näiteks emotsionaalne stabiilsus, meelekindlus ja ekstravertsus on kolm isiksuse omadust, mis on väga selgelt seotud edukusega juhi ametikohal.

Kas on erinevusi sõltuvalt ministeeriumist? Muigega küsides, kas sotsiaalministeeriumi kantsler võiks olla natuke neurootilisem kui teised?

Seda viimast vast mitte, aga näiteks eelarvepoliitika asekantsler peaks saama matemaatilises võimekuses head tulemused, ent kaunite kunstide asekantsler saab küllap hakkama, kui ka selle skaala tulemused on natuke madalamad.

Meenutan sedagi, et mõõdetud omadused ei garanteeri edu, ehkki võivad seda ennustada. Igal inimesel on oma strateegia, kuidas olukordadega hakkama saada. Üks inimene on ühtemoodi, teine teistmoodi ja mõlemad saavad hästi hakkama. Nad lihtsalt teevad seda erineval viisil. Ametikohad on erinevad ja ka erinevad ajad tingivad erinevaid ootusi. Ühel hetkel on vaja midagi üles ehitada või radikaalne muudatus läbi viia ja selleks sobib paremini ühte tüüpi inimene. Teisel hetkel on vaja midagi käigus hoida ja sellega saab paremini hakkama teistsugune inimene.

Tippjuhtide valik on nagu pusle kokkupanek väikestest tükkidest. Kõigepealt kaardistad töökoha ja mõtled, mis seal vaja teha on, millised on raskused ja riskid. Seejärel mõtled, milline inimene saaks sellega hästi hakkama. Viimaks püüad sellist inimest leida.

Mainisite tööandjate manifesti üleskutset parandada juhtimise kvaliteeti. Mida on Eesti asutuste juhtimises vaja paremaks teha?

Püüan meenutada, kas keegi üldse kunagi on teinud säärase üldistuse. Seda ei teinud ka tööandjad manifestis. Lugedes viimasel ajal juhtimisest kirjutatut, on jäänud mulje, et Eesti juhtimises on puudu eestvedamisest. Inimeste kaasatõmbamisest, inimeste silme ette tuleviku visandamisest ja neile usu sisendamisest, et oleme sinnapoole teel.

Kas seda võib iseloomustada sõnaga «riigimehelikkus»?

Miks ka mitte. Ma arvan, et riigimehelikkuses ongi tubli annus eestvedamist.

Näiteks eelmine Pärnu juhtimiskonverents käsitles usu rolli juhtimises. Juht peabki inimestele tulevikku kirjeldama ja suutma nad kaasa tõmmata, et tulevikuvisioon võiks tõeks saada.

Värske pühendumuse uuring näitab, et meil on tublid pühendunud juhid, aga nende hulgas on liiga vähe eestvedajaid. Tohutu heameel on näha, et eestvedajate hulk on avalikus sektoris võrreldes kolme aasta taguse uuringuga kasvanud viis protsenti. Aga me tahaks näha, et eestvedajate protsent oleks veelgi suurem, ja töötame selle nimel. Kui kuulata OECDs (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) teiste riikide kogemusi, siis struktuuride, seaduste ja kõige muu säärase kõrval räägitakse, et ühtesiduv liim on ikkagi juhtimine ja organisatsioonikultuur. Juhid on need, kes panevad kõik muud asjad toimima ja elama.

Üks oluline oskus, millest me varem pole juhtide puhul nii palju rääkinud, on võime tänapäeva tohutust infohulgast oluline valida ning seda õigel hetkel kasutada.

Tõeliste tipp-poliitikutega kokku puutudes olen märganud ja imetlenud pingetaluvust. Liikuda tiheda ajakava järgi kohtumiselt kohtumisele ja igal pool enam-vähemgi adekvaatset juttu ajada pole niisama lihtne. Kas selline tippjuht peab tõepoolest olema eriline inimene, taluma rohkem kui teised?

Kindlasti peab. Tippjuhi tööriist on tema ise – keha ja vaim. Sageli on nad 24/7 tööl ja avalikkuse tähelepanu all. Kogu aeg peab olema valmisolek reageerida ja vastata. On väga keeruline sellega toime tulla, kui inimene pole tasakaalus ja terve. Enese juhtimise kompetents on tähtis. Oskus hoida ennast töövõimelisena ja tasakaalus ka nii, et üks või teine eluvaldkond ei lähe teiste arvelt liiga üles või alla, on tippjuhtidele väga oluline.

Meie tippametnikke vaadates võib öelda, et peab paika ütlus «Kes palju teeb, see palju jõuab». Need, kes teevad väga intensiivselt tööd, jõuavad nii lapsi kasvatada kui ka hobidega tegeleda.

Mida te teete, et tulevikus oleks konkurssidel rohkem võimekaid kandidaate?

Püüame õhutada mõtteviisi, et iga juht peaks tegelema oma mantlipärijate kasvatamisega. Teeme ka järelkasvuprogramme nii praegustele riigiametnikele kui ka inimestele väljastpoolt. Kaardistame juhte Eestis, ka erasektoris. Püüame hoida silma peal mõttega, keda kutsuda kandideerima. Samuti tegeleme sellega, et avalike asutuste juhid liiguksid uutele ametikohtadele. Kui ühel kohal on juba kümme aastat oldud, siis vast on mõtet mõnel teisel kohal uusi väljakutseid otsida.

Kas inimene võib sama hästi juhtida nii kastivabrikut kui ka kooli? Kumb on tähtsam, kas juhtimisoskused või eriala ja valdkonna tundmine?

Küsimus on juhtimistasandis. Osakonna juhataja jaoks on kindlasti erialatundmise tähtsus suur. Kui sa oled tippjuhtkonna liige, siis peamised kompetentsid on strateegiline juhtimine, eestvedamine, inimeste juhtimine jne. Erialateadmiste osakaal on sel tasandil väiksem ja minu arvates suudab intelligentne inimene selle juurde õppida üsna kiiresti. Võib-olla on mõned valdkonnad, kus elukutse identiteet on nii tugev, et organisatsioon lihtsalt ei võta omaks juhti, kes pole samas esimeselt astmelt alustanud.