Totaalselt vägivallavaba ühiskond võib tunduda ihaldusväärne, kuid täiuslikkust, rahu ja harmooniat ei ole mitte kunagi võimalik leida äärmustesse laskumises, kirjutab kunstnik ja vabamõtleja Raivo Ird.
Raivo Ird: totaalselt vägivallavabast ühiskonnast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seoses hiljutise koolitulistamise juhtumiga on meedias hakatud tõstatama küsimusi stiilis, et kas ei oleks mitte vaja kehtestada suuremat kontrolli sotsiaalmeedias ja mujal kultuuriruumis liikuva informatsiooni üle, karmistada relva omamist reguleerivaid seaduseid jne. Kuni sinnamaani, et kas me ei peaks üldse keelama igasuguste vähegi vägivalda sisaldavate teoste, filmide, arvutimängude ja kujutava kunsti tarbimise ja levitamise ühiskonnas. Aga kas mõttepolitsei ongi siis tõesti see, mida me soovime? Ei maksa unustada, et loll saab kirikus ka peksa ja ükski käsk ega keeld ei saa teda sellest säästa. Täiuslikkust, rahu ja harmooniat ei ole mitte kunagi võimalik leida äärmustesse laskumises, sest iga äärmus on tupik, vaid alati ja ainult hoolikalt ning tasakaalukalt valitud kesktees erinevate äärmuste vahel.
On arusaadav, et lähedalt möödunud traagiline sündmus on meid šokeerinud, kuid me ei tohiks lubada sellel emotsioonil kallutada ennast ühte ohtlikku äärmusesse, nägemata asja teist külge. Fakt on see, et ükskõik kui totaalselt riiklik aparaat inimesi kontrollida üritab, absoluutselt kõike kontrollida ei ole võimalik. See lihtsalt ei ole reaalne. Totalitaarne süsteem ei täida kunagi sajaprotsendiliselt oma eesmärki. Need, kellel oli õnn elada omal ajal Nõukogude Liidus, peaksid sellest aru saama. Hoopis vastupidi – totalitaarne kontroll mõjub inimesele ahistavalt, ängistavalt ja sünnitab temas protestimeelsust. Tundes ennast masinavärgi poolt nurka surutuna ja nägemata väljapääsu sellest vaimsest vanglast, kuhu ta on sattunud, haarabki inimene lõpuks pimedas raevus relva ja ründab masinavärki, olgu selle esindajaks siis politseinik, õpetaja või täiesti suvaline inimene tänavalt – ettur, sümboolne mutrike masinavärgis, «Another Brick in the Wall».
Totaalselt vägivallavabal ühiskonnal on veel üks varjupool – selle näilisus. Ükski ühiskond ei saa kunagi vägivallast täielikult vabaks ja isegi kui saab, võib vägivald jõuda temani kusagilt väljastpoolt. Totaalselt vägivallavabas ühiskonnas kasvanud inimene on niiöelda kurjuse ja vägivalla vastu vaktsineerimata, kuna tal puudub vastav kogemus. Kui selline ühiskond peaks sattuma ootamatult sõtta või kasvõi mõni järjekordne koolitulistaja või Breivik kusagil hulkuma pääseb, siis sellises ühiskonnas kasvanud inimesed surevad nagu lambad. Nad vaatavad suurte kurbade silmadega oma mõrtsukale otsa ja surevad. Isegi ära ei mõista nad joosta, sest neile pole seda õpetatud.
Vägivalla totaalse eemaldamise asemel meie noorte maailmast peaksime neile hoopis õpetama rohkem enesekaitset ja ellujäämist kriisisituatsioonis. Õpetama seda, mida teha siis, kui mõni selline ohtlik tegelane kusagilt välja kargab, sest taolisi juhtumeid täielikult vältida ei ole lihtsalt võimalik.