Malle Pärn: kus me oleme?

Malle Pärn Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Vahel tundub mulle, et meie riik ehitati üles hoolimatute, osavate ja aktiivsete sulide jaoks, mitte oma igapäevast elu elavate tavaliste tööinimeste jaoks, kirjutab näitleja, teoloog ja esseist Malle Pärn. 

Kus me oleme? Ühest paigast teise liikudes tuleb aeg-ajalt ikka nii küsida. Nagu bussiga kuhugi sõites küsib vahel mõni üürikesest unest ülesärganud kaasreisija: kus me oleme, ja minu tüüpiline naljavastus: «bussis» ei kõlba siia. Et oleme ikka Eestis, eks? Tallinnas, Avinurmes, Narvas.

Olen pikka aega olnud suur nii-öelda esimese Eesti Wabariigi austaja. Olen vaimustunud tolleaja aadetest ning eetilistest ja rahvuslikest ideaalidest. Ma ei tunne täpselt ajalugu, ma ei tea palju neist inimestest, kes meie rahvast siis juhtisid, aga arengusuund oli kuidagi ülespoole, innustav, see tähendab suurema vaimsuse ja õigluse poole.

Meie uus vabariik, mis alguses näis kandvat samu põhimõtteid ja ideaale, maandus väga kiiresti kapitalismi kõige hullemasse soolaukasse ja jättis vaesema, vähemaktiivse, finantsiliselt vähemandeka ja vähemhäbematu osa rahvast täiesti omapead. Sest noored riigijuhid olid liiga kogenematud, seepärast ka väga usinad õppurid ja usaldasid ainult seda, mida tänapäeva lääne ennasttäis «heaoluühiskond» neile peale surus. Oma nooruseõhinas ei osanud nad muidugi mõista, et kõik neile pakutav võib isegi üsna hästi töötada oma kaasaegses, teatud aastakümnete jooksul väljakujunenud keskkonnas, aga meie viiskümmend aastat mahajäänud oludesse ületooduna tähendab see suuremale osale rahvast katastroofi.

Mis on parem, kas see, kui inimene üldse midagi ei õpi, või see, kui ta õpib osavasti kurja tegema? Riiklikult koolitamata inimene võib olla inimlikult väga arukas ja kasulik ühiskonnaliige. Ja vastupidi: doktor või magister võib olla osav ja südametunnistuseta suli. Seda eriti meie ajal, kus haridus enam endastmõistetavalt eetikat ei sisalda.

Jah, kapitalism ehitati meil üles kiiresti ja edukalt. Mõned mehed on selle eest saanud suuri preemiaid. Kahjuks küll paljude oma kaasmaalaste vere hinnaga.

Vahel tundub mulle, et meie riik ehitati tõesti väga edukalt üles hoolimatute, osavate ja aktiivsete sulide jaoks, mitte oma igapäevast elu elavate tavaliste tööinimeste jaoks. Aga riik peaks olema tervele oma rahvale kaitseks, mitte kurnajaks ega hävitajaks!

Kõik algab muidugi poliitikast, mida meie noor meedia hakkas ebajumalana kummardama, andes edasi iga vähematki liigutust ja muudatust, mis meie elulaadis valitsuse ja parteiliidrite tegutsemist peegeldas. Niisama nagu sotsialismi ajal räägiti uue ühiskonna inimese kasvatamisest, nii tormas meie nõukogude haridusega meedia ka nüüd kasvatama uut inimest, nüüd muidugi sellist, keda vajab kapitalism. Vanema põlvkonna arukamad ja iseseisvamad mõtlejad kõrvaldati kiiresti eetrist ja ekraanilt. Sümbolitena jäeti alles vaid need, kes meelsuselt sobisid, kes jooksid moodidega kaasa, kes ei kujutanud endast ohtu uue ideoloogia loomisele.

Ja siin on suur vahe: kui sotsialismi inimene pidi vähemalt teoreetiliselt olema moraalselt puhas, südamelt hea, õiglane ja vaimselt mitmekülgne, siis kapitalismi inimene peabki olema vaimselt nüri, saamahimuline, omakasupüüdlikult osav, kultuuriliselt mandunud, võimalikult ahne, poliitiliselt manipuleeritav. Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend, ütles sotsialistlik ideoloogia. Nüüd on inimene kaup tööturul, maksumaksja, tootja, tarbija, lepinguosaline, valija, töövõtja või tööandja. Isegi kultuuri ja meditsiinisfääris käsitletakse inimest kui tootjat ja tarbijat! Mida temalt siis veel oodata?

Ent ametliku kihistumise ja poliitilise tõmblemise varjus elab suurem osa rahvast ikka edasi oma tavalist normaalset elu. Armutakse, abiellutakse, saadakse lapsi, tehakse tegelikku ja vajalikku tööd. Just see hoiab Eestimaa alles, mitte meie ennasttäis reformid või edukad tehingud. Tahaksin loota, et isegi kõige vägevama ideoloogiapealetungi – meie telekanalite igapäevased pingutused – elab meie rahva tuumik üle ilma suurte kaotusteta. Tahaksin uskuda ja loota, et igal eetilisel inimesel on olemas universaalne kaitse, tõrjumaks kõike seda, mis talle vaimset ja hingelist hävingut pakkuda tahab.

Ja veel tahaksin manitseda inimesi ettevaatlikkusele. Hoidke ennast, sest teie ise olete oma kõige suurem vara. Ärge laske ennast ära rikkuda, ärge lubage oma hingesse prahti loopida, ärge laske moonutada oma loomulikke tõekspidamisi. Ärge võtke vastu kõike seda, mida teile ükskõik kui lärmaka reklaami või glamuuri varjus peale surutakse, ärge avage oma kodu uksi ja aknaid kõigile koputajatele. Tehke valik, õppige head ja tõrjuge halba. See on teie tervisele kasulik.

Jäägem inimesteks, ärgem hakakem etturiteks poliitika- ja rahamängu malelaual!