Vambola Paavo: meie kool pole enam endine

Vambola Paavo Foto: Postimees.ee

Eesti kooli, mida kodu, õpilased ja õpetajad pidasid siiani turvaliseks pesaks, on tekkinud mõra. Viljandi koolitulistamine, milles 15-aastase nooruki käe läbi hukkus tubli õpetaja, tõi meid reaalsusesse. See, mis oli juhtunud Ameerika Ühendriikides, Saksamaal või Soomes, on võimalik ka Eestis.

Oleksime pidanud ammu valvel olema, esimene tõsine ähvardus toimus viis aastat tagasi ühes Tartu gümnaasiumis, kui politsei kiiresti sekkus. Samas on selge, et ka maailma parimad eriüksuslased ei suuda tulistamisi koolis ära hoida, ammu siis eriväljaõppeta õpetajad. Võime koostada kriisis käitumise juhised ja korraldada õppusi, ent kui käes on silm-silma-vastu-olukord, ununeb kõik ühe hetkega.

Kui politsei pool aastat tagasi konfiskeeris tulistajalt Vahurilt koolis kaasas olnud külmrelva, siis miks kadus üldine valvsus? Veebikonstaablid, psühholoogid ja kooli juhtkond pidanuks huvi tundma noormehe postituste vastu sotsiaalmeedias. Loodetavasti nendest vigadest tuleviku tarbeks õpitakse ja tehakse järeldused.

Tulistamispäeva õhtul kinnitasid mulle mitmed Tartu õpetajad, et meie koolidesse on aeg paigaldada turvaväravad. Kindlasti on neil õigus. Ent kas need suudavad traagilisi juhtumeid ära hoida?

Relvakoolitaja Mart Raukase sõnul kubiseb internet võimalikest relvapakkumistest ja sealt võib leida tapariistu 10–12 euro eest. Muu hulgas selliseid osavalt valmistud relvi, mida ei suuda tuvastada isegi parlamentide, kohtuhoonete ja riigiasutuste turvaväravad.

Pealegi maksavad turvaväravad palju. Seda võib lubada endale mõni era- või eliitkool, paraku mitte pidevas rahapuuduses vaevlev õppeasutus. Kui kooli juhtkonnal niisugune idee tekib ja vanematelt palutakse 20–25 euro suurust annetust, siis usun, et kellelgi ei tohiks küsimust tekkida. Totaalse kontrolliga võib midagi ära hoida, ent lõplikku garantiid ei saa anda kunagi. Nagu ütles Mart Raukas, on koolitulistamine sagenev trend ja nüüd on meilgi pretsedent loodud.

Peame kõigeks rohkem valmis olema. Vägivald on ja sünnitab uue, ent juba kõrgemal tasemel. Just seda peame oskama ja suutma ette näha. Koolitulistamine paneb õpetajadki pikemalt peeglisse vaatama.

Hukkunud saksa keele õpetaja oli vilistlaste ja kolleegide sõnul tubli ja energiline inimene, kes alati leidis aega laste jaoks. Kui palju on aga meie koolides neid pedagooge, keda noored paraku vihkavad, ja see teeb murelikuks.

Olen ise koolis valikkursusi õpetanud ning tahtmatult on kõrva jäänud ütlemised: «Ma sellele nõiale näitan, maha löön raisa....» See on pehmelt öeldud, ent siiski reaalsus. Kui palju on pedagoogid, kes õppenõukogus poevad põhimõttekindluse taha, ära rikkunud noorte tuleviku, lükanud hapra elu teadlikult kuritegelikule teele.

Kõik võiks olla teistmoodi, kui jääksid lausumata traumeerivad sõnad «Ma teen kõik, et sinusugune põmmpea gümnaasiumisse ei saa» või «Üle minu laiba lähed edasi õppima». Mõelge, enne kui midagi sellist vihahoos lausute. Noor hing on keeruline ja selle sisse alati ei näe. Tagajärjed võivad olla kurvad.

Mind kui lapsevanemat paneb Viljandi juhtumi puhul mõtlema, kuidas ikkagi sai Vahur kätte oma isa seadusliku revolvri, mida prokuratuuri esialgsetel andmetel hoiti relvakapis, nagu kord ette näebki. Ning muidugi tuleb mõista, kui oluline jälgida, millega laps internetis tegeleb.

Eesti avalikkusel on, mille üle järele mõelda. Kool pole enam endine.