Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Marko Suurmägi: õpetaja, kes ei andnud alla

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Marko Suurmägi
Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm / Sakala

See oli vist 1988. aasta veebruaris, kui olin 4. klassis kuus kuud õppinud saksa keelt ja teatasin oma õpetajale Ene Sarapile, et mul on selline tunne, nagu ma oleks kogu aeg saksa keelt osanud.

Ene Sarap naeratas ja tuletas mulle meelde, et tegelikult ma ju ei oskagi veel saksa keelt. Loomulikult oskasin ma siis väga vähe, kuid just sel ajal telekasse ilmunud Saksa telekanaleid vaadates sain juba enam-vähem aru, millest tegelased rääkisid. Tagantjärele tark olles oli minu toonase rõõmu suurim põhjus see, et mingi õppeaine sai mulle sel moel selgeks, et seda polnudki nagu vaja õppida.

Siis läks õpetaja lapsepuhkusele ning mitme järgneva aasta jooksul sain teada, mida tähendab õppida võõrkeelt halbade õpetajate käe all.

Tõenäoliselt oli Ene Sarap nii minu kui mitme minu klassikaaslase halva keeleoskuse üle väga üllatunud, kui ta meie 8. klassis olles kooli naasis ning minu klassijuhataks ja saksa keele õpetajaks sai.

Järgmisel viiel aastal püüdis ta tublisti. Rohkem kui mina, aga minu keeleoskus paranes vähemalt nii palju, et kõik olulised tööd said vähemalt kolmele, enamasti neljale ära tehtud. See, et mul õnnestus pärast põhikooli pääseda gümnaasiumisse, oli vaid poolenisti minu saavutus. Teise poole tegi Ene Sarap, kes ei andnud minu puhul alla. Ma tean, et ta võitles minu eest ka Paalalinna kooli õpetajate toas, et ka teised pedagoogid mind lõpuni maha ei kannaks.

Ene Sarap ei olnud õpetaja, kes oleks oma õpilastega liigselt semutsenud, samas oli ta nende suhtes alati hooliv ning valmis nende eest võitlema. Ma mäletan kooliajast päris mitut juhtumit, kui ta klassijuhatajana oli valmis konflikti minema ka oma kolleegidega, et kaitsta oma õpilast. Oma ainet andes oli ta ka parajalt range. Paar aastat tagasi tunnistasin endisele klassijuhatajale, et ühes hirmuunenäos istun ma Paalalinna kooli klassiruumi number 204 vastas asuval aknalaual ning ootan hirmuga algavat tundi, sest ma tean, et pole paar nädalat tundi jõudnud ja kodused tööd on tegemata. Seda, et õpilane tuli tundi ettevalmistamata, Ene Sarap ei sallinud. Et sellest unenäost võitu saada, õppisin mõni aasta tagasi mitu nädalat omal käel saksa keelt, et oskaksin unes õpetajaga rääkida.

Seda, mis juhtus esmaspäeval klassiruumis 204, kus Ene Sarap tavatses minu kooliajal seista ringikujuliselt seatud koolipinkide keskel, ei ole võimalik mõista. Ja ma ei püüagi. Õpetajat enam ei ole.

Tagasi üles