Mart Raudsaar

FOTO: Peeter Langovits

Parandamaks turvatunnet koolides, tuleks vaadelda mitmeid valdkondi, nagu relvade levik, sotsiaalmeedia, ajakirjandus ja koolide sisekord, kirjutab kolumnist Mart Raudsaar.

Maikas ja nokkmütsis hiphopparit meenutav nooruk ei pälvinud millegagi mu tähelepanu, kui istusin Taani Ajakirjanduskooli sööklas ning arutlesime äsja nähtud Euroopa Liidu teemalise debati üle.

Jäin teda uudishimulikult vaatama siis, kui ta paar lauda eemal istunud seltskonnaga karjuma hakkas ning musklis käega üle nende peade vehkis. Püüdsin paremini näha, mis tal käes on, kui äsjases debatis osalenud vestluspartner Hanne Dahl, hilisem europarlamendi Taani saadik, mind ootamatult laua alla hakkas kiskuma.

Mõne hetke pärast oli segadus rahumeelselt lõppenud. «See oli mingi nali,» kostis ajakirjandusõppejõud John Frølich. Pisut nördinult, nagu mulle näis. Aga oleks võinud juhtuda koolitulistamine, nagu selgitas Hanne.

Toona, 2006. aasta kevadel tundus ümbritsevate inimeste reaktsioon mulle kummaline. Nüüd, pärast järgnenud Soome ja Eesti koolitulistamisi olen mõistnud, et kummaline oli hoopis minu rahu – mis tulenes sellest, et mul puudus vastav refleks. Mul puudus vastav ühiskondlik kogemus. Sõnastan esimese õppetunni: ehkki Eesti on väike ja muust maailmast kaugel Euroopa piiririik, jõuavad kõik vaba maailma probleemid varem või hiljem meieni, sest me oleme osa vabast maailmast.

Mida aga teha, et vältida koolitulistamise kordumist Eestis? Ma ei jaga haridusminister Jevgeni Ossinovski enesekindlust, kes esmaspäevases «Ringvaate» saates kinnitas, et õpetajad võivad ennast Eesti koolides edaspidi turvaliselt tunda. Haridusminister esitas väite, ent mitte argumente. Loomulikult ei saa me nõuda ministrilt garantiid, ent vaatleme valdkondi, millega tegelemine võiks anda meile ja õpetajatele suurema turvatunde.

Kui Edward von Lõngus ristas «Pulp Fictioni» ja «Kevade» temaatikat oma grafiti-tehnikas maalitud teoses «Sure, koer!», tundus see veel muheda naljana. Kui vaatasin mõni päev tagasi hilisõhtul CNNist uudist USA Washingtoni osariigi koolitulistamise kohta, tundsin veel heameelt, et Eestis pole relvad nõnda levinud.

Tõepoolest: kui mullu tulistas naine surnuks ründava marukoera, uuris Delfi Eesti inimeste juurdepääsu relvadele. Registris oli arvel 27 641 tulirelvaomanikku (kaks protsenti elanikkonnast). Seda on USA või Soomega võrreldes väga vähe. Ka ei müüda meil laskemoona Maximas või Selveris (meenutagem laskemoona müüki Wal-Martis filmis «Bowling for Columbine»).

Pean relvade kättesaadavust Eestis piisavalt reguleerituks, kuigi ei tee paha registreeritud relvade hoiutingimuste ülevaatamine. Mõeldes Eesti kaitsevajadusele ja Šveitsi kogemusele, võiks meie kodudes olla isegi rohkem turvaliselt hoiustatud relvi. Ning küsimus pole lõppude lõpuks üksnes tulirelvades, sest koolivägivallaks võib kasutada ka muud kättesattuvat. Soomes on esinenud paraku ka koolipussitamist.

Tulirelvade leviku piiramist nõudvad surverühmad USAs väidavad, et koolitulistamiste arv on viimastel aastatel oluliselt kasvanud ning et lisaks relvade kättesaadavusele on probleemiks ka kõikvõimsa sotsiaalmeedia levik ja ajakirjanduse käsitlusviis, kes pöörab süüdlaste negatiivsetele või positiivsetele isikuomadustele, samuti nende motiividele väga suurt tähelepanu.

Esimene teadaolev koolitulistamine tänapäevases mõistes toimus 1850. aastal Rocky Hilli koolimajas, kus 19-aastane õppur lasi maha endast aasta noorema õpetaja. Kasutades internetiallikaid, loendasin Ühendriikides toimunud koolitulistamisi 19. sajandil 51, eelmise sajandi esimesel poolel 90 ja teisel poolel 133 ning viimase neljateistkümne aasta jooksul 150. Jättes kõrvale statistikavead ja arvestades elanikkonna suurenemist, on trend viimasel ajal tõepoolest tõusuteel.

USA koolitulistamisi analüüsides torkab silma, et koolitulistamised sagenevad laineliselt: näiteks pärast Esimest maailmasõda ja pärast äsjast majanduskriisi. Võib-olla tuleks otsida põhjust pigem vanemliku tähelepanu puudumisest, kus sotsiaalmeedia roll mängib kaasa katalüsaatorina?

Teine õppetund on kulunud soovitus vanematele: usaldage oma lapsi, aga olge nende jaoks olemas. Mis puutub ajakirjanduse rolli, siis Katherine Newman ja James B. Knapp on analüüsinud 1970–2000 toimunud USA koolitulistamisi ja jõudnud järeldusele, et ajakirjanduskajastuse vältimine poleks ära hoidnud enamikku tulistamisi. Küll aga peab ajakirjandus igal juhul hoiduma liigse personaalse tähelepanu pööramisest tulistajatele, kuna sageli ongi tähelepanu pälvimine eesmärk.

Usun, et siin peitub kolmas õppetund, millega võiks arvestada Eesti ajakirjandus: tulistajast ja tema motiividest tuleks rääkida nii palju kui hädavajalik ning nõnda vähe kui võimalik.

Teame hästi, et koolid ei saa täielikult kompenseerida võimalikke probleeme vanemate ja laste vahel ning direktor ei saa kontrollida relvade üleüldist kättesaadavust. Metallidetektorid ja politseireidid (nagu neid tehakse narkootikumide avastamiseks) on üksnes tagajärgedega tegelemine. Newman ja Knapp soovitavad koolidel palgata erruläinud politseinikke, kelle ülesanne oleks luua õpilastega usalduslikke suhteid. Ilmselt peavad nad silmas erupolitseinike töötamist huvijuhtide, skautmasterite ja sporditreeneritena, kes tegeleksid lastega ka väljaspool kooliseinu. Nõustun uurijatega, et õpilaste suhe tugiisikuga peaks olema enamat kui suhe psühholoogiga, kes tuleb klassi värvitesti tegema.

Mu neljas soovitus oleks koolides kuulutada välja nulltolerants igasuguse vägivalla ja kiusamise suhtes, nõnda nagu New Yorgi linnapea Rudolph Giuliani kuulutas välja nulltolerantsi pisipättide suhtes 1990. aastate algul – ja sai hiigellinnas vohanud kuritegevuse kontrolli alla.

*) Tsitaat Terminuse linnapealt Salvor Hardinilt (Isaac Asimov, «Asum»)