Geron Perens: psühholoog kui võõrkeha

Geron Perens Foto: Erakogu

Kaplan on Eesti kaitseväes pigem ajale jalgu jäänud ja omaette nokitsev tegelane, mitte säärane autoriteet, nagu püüdis oma arvamusloos esitada psühholoog Urve Kaur, kirjutab tudeng Geron Perens (ajateenija Kirde kaitseringkonna Pioneeripataljonis aastatel 2012/2013).

Arvamusloos «Kaplanilaadne toode» (Postimees, 26.10) tunneb Kirde kaitseringkonna endine psühholoog Urve Kaur muret, et kaitsevägi üritab psühholoogi suukorvistada ning suruda teda jäika raamistiku, takistades nii tema tööd.

Kuigi kaplani ja psühholoogi funktsioon ja väljund on sarnane, on neil põhimõttelisi erinevusi. Kaplan kui sõjaväelane on ise osa süsteemist, ta on läbinud sõjaväelise väljaõppe ning talle on omistatud auaste; erinevalt psühholoogist, kes on täienisti tsivilist. Ilmselt ei saa luua eeldust, et väeosa psühholoog peaks olema ise ajateenistuse läbinud, nagu ei saa nõuda, et vangla psühholoog peaks olema kinnipeetav enne, kui ta seal psühholoogina tööle asub (samas, kas poleks see lausa filmilik edulugu?).

See ongi põhjuseks, miks tekib nii palju vääritimõistmist: pilt, mis kujuneb üksikute ajateenijate subjektiivsetest ütlustest, on ilmselt nii vildakas, et seda on raske isegi ette kujutada. Nii on tekkinud olukord, kus väeosa psühholoog teab reaalsest olukorrast kasarmus sama vähe kui kaadrikaitseväelane kohanemisraskustest. Vastuolude allikaks on see, et psühholoog ei suuda mõista militaarsüsteemi tervikuna ega oma ka objektiivset pilti ajateenistuses toimuvast. Inimene, kes ei suuda maaväe ülema poolt paraadil öeldud lauset naljana mõista, näitab selgelt, kui vähe mõistab ta militaarsüsteemi. Nii jääbki mulje psühholoogist kui võõrkehast, selle küllaltki suletud süsteem sees, kuhu ta üritab iga hinna eest muutusi sisse viia.

Ateistina suhtun ma organiseeritud religiooni pigem negatiivselt, kuid siiski jääb mulle arusaamatuks, miks proua Kaur selle vastu nõnda suurt viha peab. Nagu ta isegi mainis, tegemist on ju «maailma usuleigeima riigi sõjaväega». Väide, et meil on «priske kaplaniteenistus» on minu hinnangul selge liialdus. Kuna ma ise kordagi isiklikult kaplani poole ei pöördunud, siis minu kokkupuude temaga jäi põgusaks. Nägin teda pidulikel puhkudel mõnda kõnet pidamas ja paaril korral kogu teenistuse jooksul toimusid kaplani «eetikatunnid». Kaplani kõnede ajal pööritas nii enamik ajateenijaist kui ka kaaderkoosseisust silmi ja mõtles: «on nüüd siis tarvis selle jamaga rivistust venitada». Kaplani tunnid on muutunud ajateenijatele võimaluseks soojas auditooriumis tunnikese magada. Seega on kaplan tänases Eesti kaitseväes minu silmis hoopis ajale jalgu jäänud ja omaette nokitsev tegelane, kaugeltki mitte säärane autoriteet, nagu Kaur teda esitada püüab.

Kaplani või psühholoogi poole pöörduvad ajateenijad laias laastus kahel põhjusel: 1) kuna neil on reaalne probleem ning nad vajavad abi, 2) selleks, et näidelda, et neil on probleem ning saada kiiremini reservi, sest neljapäeva õhtul sõpradega pidutseda on palju meeldivam kui kasarmus relva puhastada. Professionaalne töötaja - olgu selleks siis kaplan või psühholoog - peab suutma eristada neid kahte juhtumit. Kui kaplan lööb kõiki ühe puuga pehmodeks ja simulantideks ning psühholoog näeb igas ajateenijas vaimselt haiget inimest, kes tuleb süsteemi käest päästa, siis ei tee kumbki neist oma tööd hästi. On selge, et vaimsete probleemidega inimese koht ei ole ajateenistuses, kuid pahatihti üritavad ka täiesti terved mehed puhtalt laiskusest oma teenistuskohustusest viilida. Kindel on aga see, et psühholoog peab väeosas olemas olema ning selleks, et psühholoogist ka reaalselt kasu oleks, peab toimima koostöö tema ning kogu ülejäänud personali vahel.

On loomulik, et kohustuslik ajateenistus ning kogu militaarsüsteem peab ajaga kaasas käima ning ülejäänud riigi arenguid silmas pidama ja seda ta ongi ju teinud. Praegune ajateenistus pole ammugi enam võrreldav Nõukogude armee ega ka isegi 90-ndate algusaastate Eesti kaitseväega. Pole palju nõutud tervelt noormehelt, et ta saaks hakkama 8 või 11 kuuga praeguses Eesti kaitseväes.

Ajateenijate lõunauinakut naeruvääristas juba eelmine aastakäik ajateenijaid, kellel endal selline võimalus puudus. Küsimus pole lõunauinakutes endis, vaid inimloomuses - kõigile meeldib rääkida, kuidas meie ajal oli ikka ajateenistus raskem ja mehed kangemad. Konkreetsed näited puidust peenistest ja muust ajateenijate väärkohtlemisest on kontekstist välja rebitud. Kindlasti esineb ka üksikuid juhtumeid võimupiiride ületamisest, kuid olukord pole nii ekstreemne, nagu seda näidata soovitakse.

Tsitaat, mis mul ajateenistusest meelde jäi: «Kaitseväe ülesanne on demokraatiat kaitsta, mitte seda asutusesiseselt viljeleda». Isegi kui selle sõnastusega üksüheselt mitte nõustuda, on mõte selge. Kaitseväes ei saa kehtida samad reeglid ning käitumismallid kui tsiviilelus. Kui see nii oleks, vajuks kogu süsteem kokku ning sellele antud ülesanne jääks täitmata.

Kauri arvamusartikkel on küll emotsioonidest laetud, kuid jääb ebaselgeks, milliseid muutusi täpselt näha tahetakse. Esimesena rünnatakse religiooni, seejärel küllaltki teravalt konkreetset kaplanit ning alles siis jõutakse «põhisüüdlaseni» - suure ja jäiga süsteemini,  mis represseerib psühholoogi ega lase tal rakendada oma meetodeid nii, nagu ta õppinud on. Säärane emotsioonidest hägustunud probleemipüstitus ei aita kaasa lahendustele ega tee ka lihtsamaks järgmise psühholoogi tööd, kes peab tema ameti üle võtma.