«Miks koolitulistaja veebipolitsei huviorbiiti ei sattunud?» küsis Postimees ja veebikonstaabel vastas. Paalalinnas õpetaja tapnud poiss ei jõudnud kunagi nende huviorbiiti. Miks ometi, kui oli näha nii palju ohu märke? Fotod tuli- ja külmrelvadest, postitused vägivallast, vihkamisest ja surmast fantaseerimine, noaga koolis käimine, militaarhuvi, vähe sõpru.
Sellepärast, et niisugused märgid ei ole iseenesest midagi enneolematut. Ilmselgelt oli poisil probleeme, aga neid ei saa pidada selgeks märgiks, et temast saab tapja.
Lõpetasin keskkooli kaheksa aastat tagasi, põhikooli seega veel kolm aastat varem. Facebook, kus pikemalt mõtlemata saab esitleda pea ükskõik mis sisuga pilte ja mõtteid, oli siis juba olemas, ent sealne jagamiskultuur polnud veel osa meie igapäevaelust. Sellegipoolest olid olemas sarnaste huvidega teismelised.
Olen käinud samas koolis poistega, kes joonistasid kõik oma vihikud täis vägivaldseid sõjastseene, poistega, kelle silmad läksid iga tulirelvapildi peale särama, poistega, kes rääkisid vajadusest maailma parandada populatsiooni olulise vähendamise abil, poistega, kellel ei paistnud olevat ühtegi sõpra, ja poistega, kes vahetunnis võrdlesid kaasa võetud külmrelvi. Ka selliste poistega, kes olid koos isaga püssi lasknud, ja niisugustega, kes isegi ähvardasid kaaslasi või õpetajaid.
Olen näinud romantiseeritud suitsiidifantaasiaid, vähem romantilisi ja rohkem vägivaldseid suitsiidifantaasiaid ja vihaseid arvamusi, et mitte keegi ei suuda mõista ühe iga päev sundkeskkonnas viibiva teismelise ängi. Teismeliste flirt surmaga, ka vägivaldsega, ei ole kuigi haruldane. Praegu on see kõik lihtsalt sotsiaalvõrgustikes palju nähtavam, mis ei pruugi tähendada, et probleemidega oleks lihtsam tegeleda.
Nii mõnelgi mu koolikaaslasel esines korraga õige mitu tunnust kirjapandud loetelust, sealjuures võimalus kuidagi saada kätte tulirelv. Kellestki neist ei saanud koolitulistajat. Võib öelda, et aeg oli teistsugune, aga peab meeles pidama, et juhtunu on ikka midagi väga äärmuslikku. Tulistaja konto sotsiaalvõrgustikus ega naabrite ütlused tema pereelust ei anna meile vastust, miks see juhtus, ega ütle, et oli selge, mis juhtuda võib. Meil kõigil on küsimus, miks ta seda tegi, aga selle peavad välja selgitama politsei ja spetsialistid koostöös tema lähedastega.
Õpetajatel, lapsevanematel, erialateadlastel, arvamusliidritel, poliitikutel ja meedial on kohustus analüüsida juhtunut, rääkida sellest – aga see ei tohi toimuda tapja isikut üle ekspluateerides. Lisaks lasub meil kõigil kohustus püüda aidata neid, kes paistavad endaga pahuksis olevat, kuid sellega ei tohi kaasneda nõiajahti, kus igaüks on järgmine võimalik tapja. Juhtunu puudutab meid kõiki ja neid, kes praegu tuge vajavad, on palju. Ei tohi unustada, et nende hulka kuuluvad nii tapetu kui ka tapja lähedased.