Juhtkiri: Märkame. Kuulame. Aitame

Täna on kogu Eesti leinamõtetes koos hukkunud õpetaja Ene Sarapi lähedastega, tema kolleegide ja õpilastega Viljandi Paalalinna koolist. See on kohutav tragöödia kogu Eesti jaoks.

Tapmine on heastamatu kuritegu. Tapja ei saa kuidagi tagasi anda võetud elu, rõõmu ja heategusid, mida tapetu oleks saanud jagada kõigi kaasteelistega. Me saame tagantjärele leida tõenäolisi selgitusi juhtunule, ent ei kunagi õigustust tapmisele.

See on sündmus, mille kaja jõuab ajakirjanduse kaudu kõigisse Eesti kodudesse ja koolidesse, kõigi koolilasteni Eestis. Sellest räägitakse tahes või tahtmata. Just nüüd on väga vaja, et sõna võtaksid asjatundlikud spetsialistid. Ühelt poolt on see muidugi meediakanalite vastutustunde ja eetika, ent teisalt ka asjasse puutuvate erialade spetsialistide südametunnistuse küsimus, et veerge ja eetriminuteid ei täidaks spekulatsioonid ning põhjendamatu paanikakülvamine. Tehkem koostööd.  

Eesti koolides ja ühiskonnas laiemalt on vaja taastada turvatunne. On vaja esitada küsimus, mida on tarvis ja võimalik teha teisiti, et selliseid tragöödiaid ära hoida. Eesti lapsevanemad vajavad nõuandeid, kuidas oma lastega sellistest asjadest kõnelda, kuidas oma lapsi kuulata. Üks võimalus neid nõuandeid jagada ja saada on nimelt ajakirjanduse kaudu.

Esimene asi on inimlik märkamine. Ei ole õige teha tapjast märtrit ja osutada süüdistava sõrmega kõigile teda ümbritsenud inimestele. Küll on aga õige, et märgata tahtmist on vaja palju rohkem, kui me seda teame Eestis olevat. Tagantjärele märkab igaüks tulistajast noormehe seinal sotsiaalvõrgustikus pilte relvadest ja vägivallast ning näeb ka ta vastustes tüüpküsimustele vägivallalembust. Postimeest nõustanud spetsialisti sõnul vaatab sealt vastu appikarje. Jah, küllap oleks pidanud sekkuma varem. See on siiski lihtsalt tagantjärele tarkus.

Ärgem tõtakem parastavate kõiketeadjatena süüdistama tapja lähedasi. Me ei tea nende südamevaeva ja muret. Näpuga näitamine ei tee juhtunut olematuks ega meid ülejäänuid targemaks.

Küll aga tasuks mõelda uuringust uuringusse korduvatele tulemustele, et Eesti lapsevanemad ei pea vajalikuks huvi tunda, mida nende järeltulijad internetis teevad ja kogevad. Vaadakem endale otsa ja küsigem, miks me siis ometi ei vaevu vaatama oma lapse kohta sedagi, mida põhimõtteliselt võivad näha kõik. Kes veel peale meie kui lapsevanemate peaks olema rohkem motiveeritud jälgima ja abistama oma last? Siinkohal pole ju jutt üksnes väga äärmuslikest ja harvadest tragöödiatest, vaid (hinge)hädas laste märkamisest ja abistamisest üldisemalt.

Millest tõenäoliselt kasu pole, on kujutlus, et mingi ühe (riikliku) meetmega on võimalik niisuguseid kuritegusid täielikult ära hoida. Meie Eestis puutume sellise traagilise sündmusega kokku esimest ja loodetavasti viimast korda. Maailmas on samalaadseid sündmusi olnud palju. Siiski pole hoolimata paljudest uurimustest suudetud luua koolitulistaja tüüpkirjeldust. Paljud erinevad tegurite komplektid võivad viia samasuguse kohutava tagajärjeni ja teisalt ei saa enamikust samasuguste tunnustega noortest õnneks kunagi tapjaid.

Me saame teha oma keskkonda ja ühiskonda toetavamaks kõigi meie laste ja noorte jaoks. Saame tagada, et asjatundlik abi oleks kättesaadav. Eestis on küll seadusesse kirjutatud, et koolis peavad olema kättesaadavad teatud spetsialistide teenused, sealhulgas psühholoogi tugi. Nii omavalitsused kui riik on paljudes kohtades selle pealt siiski kokku hoidnud. Teisalt ei saa ka spetsialistid, näiteks koolipsühholoogid, tegeleda nende õpilastega, keda nende juurde ei suunata.