Sain hiljuti jälle hurjutada, kui söandasin tunnistada, et Jaan Tätte ja Dagö ei kuulugi mu lemmikesinejate hulka. Veel hullem – ka Terminaatori tulešõu ja ammu säilivustähtaja ületanud Soome armumetall jätavad mu külmaks.
Kaarel Arb: kes on snoob?
7. august 2010, 10:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei julge öeldagi, et «Ühikarotid» ei ole minu arvates läbi aegade parim seriaal maailmas. Diagnoos on ammu pandud: kultuurisnoob jälle ülbitseb.
Ei ülbitse, lihtsalt tahan midagi muud, uut ja värsket kontserdielamust. Saan ka, aga enamasti mitte lauluväljakult või kloostrimüüride vahelt, vaid mõnest jahedast keldriklubist või alternatiivselt festivalikeselt kuskil põllul.
Televisiooniga on veelgi hullem, kaugelearenenud seriaalisõltuvus sunnib lausa piraadiks. Ei julge ju väga loota, et briti popkultuuri kroonijuveel «Doctor Who» või USA kultuskomöödia «Arrested Development» meie ekraanidele jõuda võiks. Muidugi tuleb üllatustele alati avatud olla.
Uuele avatust võiks aga üsna kindlalt soovitada ka inimesele, kelle lemmiklaulja või -bänd kümme või suisa viisteist aastat üht ja sama laulu mitmesajas mitte väga palju erinevas variatsioonis laulab. Nimed on eespool juba nimetatud, aga neid on muidugi veel.
Ega ma kade ei ole. Populaarsed esinejad on endale töötava valemi leidnud ning neil läheb hästi. Rohkem või vähem publikut jagub kõigile ja see on ju hea. Miks ma aga kohe riigireetja ja pühaduseteotajaga ühel pulgal olen, kui julgen öelda, et Tätte sobib majakavahiks paremini kui lauljaks?
Eks ole seegi omamoodi snobism, kui oma lemmikute pihta käivat kriitikat üldse taluda ei suuda ja nende kõrvale midagi uut lubada ega otsida ei taheta.
Ei eelda ega tahagi, et kogu Eesti ühel nõul alati vaid alternatiivseid kultuurielamusi otsiks, aga vahel ju võiks suurte tänavareklaamide asemel otsida värsket kontserdiinfot flaieritelt, blogidest ja muusikafoorumitest.
Võiks lauluväljaku asemel kiigata mõnda nurgatagusesse pisiklubisse, otsida raadio asemel uut muusikat blogidest ja foorumitest. Otsida üles need tuttavad, keda Õllesummeril ei näinud ja küsida, mis nemad nädalavahetusel teevad.
Ei veena? Aga teeme kokkuleppe. Vahetame näiteks nädalaks kohad. Tahaks ju ka mõnikord kaasa rääkida, kuidas kloostrivaremetes oli ikka jube kitsas ja kui kole oli küülikutapmine populaarses telesaates.
Vahetame snoobiseriaalid kodumaiste telekanalite pakutava vastu, muusikablogid hitiraadio vastu, Von Krahli baari ja Art Cafe suvetuuride ja Amigo vastu.
Mitte liiga kauaks muidugi, snoob tahab ikka koduväljaku eelist tagasi. Kui ikka tahan, sest äkki hakkab meeldima?