Hildebrandti ahastus iseloomustab hästi kogu Rootsi ühiskonna fundamentaalset probleemi. Riigikaitse pole 200-aastases rahuajas elanud maal juba pikka aega olnud avaliku arutelu küsimus, vaid ministeeriumi ja kaitseväe eraasi.
Riigipiiri rikkumise intsidentidest on tasahilju saanud samasugused majasisesed probleemid nagu see, kas kinnitada detailplaneering või kellele anda kalastusluba. Ainult et esimesest võib sõltuda riigi ja rahva turvalisus, teistest mitte.
Kõik, mis otsingute alustamise järel toimuma hakkas, oli üks kommunikatsioonifopaade jada. Õige pea pärast seda, kui kaitsevägi avalikustas ülesvõtte skääride vahel liikuvast allveelaevast, tuli ilmsiks, et foto tegemise tegeliku asukoha kohta on valetatud. Kaitsevägi lubas edaspidi info edastamisel «hoolikam olla», ent leidis oma õigustuseks hiljem, et väärteave oli mõeldud vaenlase eksitamiseks. Et ühes vaenlasega peteti ka oma rahvast, jäi suurema tähelepanuta.
Ka avalikkuse kursis hoidmiseks ööl ja päeval paatidega veel olnud ajakirjanikud said oma jao, kui sõdurid võtsid Berga mereväebaasi pildistada julgenud kahelt reporterilt ära mälukaardid ja nende suhtes alustati uurimist. Sealjuures ei väsinud Rootsi kaitsevägi igal pressikonverentsil rõhutamast, et on allveesaaga kohta info andmisel olnud enneolematult avatud.
Need olid vaid mõned näited sellest, miks Rootsi inimestel napib informatsiooni langetamaks riigikaitselisi otsuseid või valimaks poolt. Kui Eesti saatkond ennustas septembri üldvalimiste eel rootslaste jaoks olulisemaid teemasid, arvasid meie diplomaadid, et riigikaitse lihtsalt peab nende hulka kuuluma. Suur oli eestlaste üllatus, kui esimese 20 hulgas olid küll immigratsioon ja töötus, aga mitte ühtki riigikaitselist probleemi.
Pole kuigi keeruline näha, mis valesti läks. Väärotsusteni on viinud kas kaitseväe, ametkonna või poliitikute sisemine sulgumine. Demokraatlikus riigis pidanuks kaitsevägi briifima kõigist juhtumitest poliitikuid, nemad omakorda teavitama rahvast ohu tasemest ja pakkuma avalikuks aruteluks poliitilisi lahendusi. Kui selline debatt toimunuks, võinuks kaitsekulude kokkukuivamisele juba mõne aasta eest piiri panna.
Eelmisel nädalal kulutas merevägi otsingutele 20 miljonit krooni ja loodab nüüd, et sonariga merepõhjast saadud infokillud võimaldavad mõne nädala pärast öelda, milline alus Rootsi vetes viibis.
Juba praegu pole see aga enam allveesaaga tuumküsimus. Küsida tuleks hoopis seda, mida teha mugandunud riigiaparaadiga, kellelt allveeviirastus mugava teki pealt tõmbas.
/nginx/o/2012/03/07/1002504t1hccf5.jpg)