Kätlin Konstabel: e-rahva suhtlemisdraamad

Kätlin Konstabel Foto: SCANPIX

Virtuaalsed suhtlemisdraamad on üha suuremat rolli mängimas mitte ainult meist paljude eraelus, vaid üha rohkem ka riiklikul tasemel, kirjutab psühholoog Kätlin Konstabel.

Kas sa kuuled! Tüdrukud, kuulete! Vana rebane hüüdnud kilpkonnaonule padakonn!»  Nii kilkas Tõnu Aav mägraemandana legendaarsel onu Remuse juttude plaadil. Sellele hüüatusele eelnes mäletatavasti kilpkonnaonu tõdemus, et rebaseonu on siin kõiki ära tüüdanud, ja järgnes üleüldine seltskondlik arutelu, kus kõigil oli rebaseonu kohta midagi häirivat meenutada.

Miskipärast meenus see lapsepõlves nii tihti kuuldud ja nüüd koos oma lapsega korduvalt üle kuulatud klassikapala pärast eelmist kolmapäeva ikka ja jälle. Kui keegi on mingi jamaga silma jäänud, tulevad meelde kõik tema varasemalt halvas mõttes silma jäänud teod ja ütlemised, neist hakatakse rääkima, need pannakse «laulu sisse».

Pole praeguseks inimesed vanade onu Remuse aegadega võrreldes muutunud, ainult «laulu sisse» sattumise võimalusi on juurde tulnud. On sotsiaalmeedia, kuhu lahtilastud mitte kõige arukamat mõtet või toorevõitu emotsiooni enam kinni ei püüa. Kustutamine ei aita, andeks palumisestki ei kipu abi olema, sest inimesed teavad: vabanduse palumine on alati teadlikum, konstrueeritum, kunstlikum kui eelnenud emotsioon.

Me oleme edevad oma e-arengu üle ja paljud ka eesti rahvusest digivoliniku üle. Eestlased loovad ­uusi viise e-suhtlemiseks ja raha liigutamiseks, eestlased on mures laste e-kiusamise pärast ja on rõõmsad, et abiks on e-politseinikud.

Eestlastel on president, kes e-tülitseb majandusnobelistiga ja teeb rahva suurpeol endleid. Meil on e-valitsus ja nüüd tundub, et ka võimalus e-valitsuskriisiks, kus põhjuseks mitte ootamatult ilmsiks tulnud lepitamatud maailmavaatelised vastuolud, vaid suhtlemisapsakas sotsiaalmeedias. Mõtlematu ütlemine, mis teeb osale tõsiselt haiget, osale sobib solvumise etendamiseks, aga millele justkui on kohustuslik kõigil reageerida – sest reageerimata jätmist kardetakse kajastuvat valimistulemustes.

Tundlikuma närvikavaga inimestel meie seast hakkab pea valutama, kui neile tuleb pähe mõte, kuidas välismaised sõbrad ja «sõbrad» saavad kujunenud olukorras heita vähem või rohkem heatahtlikku nalja Eesti kui e-riigi mitte enam nii toredate eripärade üle. Huumorimeelega kaasmaalased leiavad võimaluse lükata ümber kuvandi eestlasest kui tuima ja vaikse meelelaadiga rahvast, sest kuidas ometi saab üks rahvas olla tundetu, kui virtuaalmaailmas kogemata visatud ja natuke hiljem tagasi võetud sõnad ei vii mitte Alexander Dumas’ laadis kindaviskamise ja duellini, vaid lausa valitsuskriisini?

Jah, Eesti kui e-riigi eripära tundub olevat ka see, et virtuaalsed suhtlemisdraamad on üha suuremat rolli mängimas mitte ainult meist paljude eraelus, vaid üha rohkem ka riiklikul tasemel.

Me räägime digitaalsest lõhest põlvkondade vahel, kui toome näiteid nooremate inimeste mina-pildi seotusest virtuaalelus toimuvaga ja eneseväljendamise uutest vormidest, või imestame selle üle, kuidas lapsed ja noored lausa tülli lähevad «laikimiste» vähesuse või ebakohasuse tõttu; meist paljudel on keeruline mõista digipõlvkonna traagikat, mis kaasneb suhtestaatuse muutmisega või kellestki mitte kõige atraktiivsema pildi postitamisega.

Kui jälgime natuke terasema pilguga enda, oma sõprade ja «sõprade» tegemisi virtuaalmaailmas, siis näeme, et tegelikult lõhet ei ole. Olgu kõrgetes koolides käinud või vähema haridusega, elu ja inimesi näinud või alles kutsikaohtu – emotsionaalsetele ja alati mitte kõige läbimõeldumatele ütlemistele ja tegudele altid ollakse võrgus suheldes ühtemoodi.

Poliitikuid kogu maailmas ergutatakse sotsiaalmeediat kasutama, rõhutatakse selle rolli demokraatia edendamisel ja kodanike kaasamisel. Sotsiaalmeedia pakkuvat oivalisi võimalusi mainekujunduseks, ja seda väga väikeste kuludega. See kõik on tõsi, aga tõsi on ka see, mida on leidnud nii mitmed uuringud internetipsühholoogia vallas: veebis muutuvad inimesed oluliselt impulsiivsemaks, kui nad on päriselus. Põhjuseid on siin mitmeid. Ekslikult tajutud anonüümsus ja nähtamatuse tunne, suhtlemistuhinas vähenenud teadlikkus mitte ainult iseenda seesmistest väärtustest, normidest, eesmärkidest; raskused teiste tunnete ja reaktsioonide tajumisel, sest ekraani ees ollakse nii tihti ju üksi – kõik see viib digimaailmas tihti pidurdamatuseni ja enesekontrolli nõrgenemiseni, nii et mainekujundusest ei tule just liiga palju välja.

Pole üllatav, et seda kõike on taibanud eelkõige kollane meedia ja seetõttu saame väga tihti lugeda kohalike ja välismaiste kuulsuste uutest säutsudest, piltidest, mõtteavaldustest. Neist kumab ehedust ja põhjalikust PR-tööst puutumatust – ja see ehedus müüb. Kui mõne tuntuma inimese elus on keeruline periood, siis tehakse uudis ka sellest, kuidas rasked ajad sotsiaalmeedias ei kajastu – ja tõlgendatakse seda. Mõtteainet annab inimhingede analüüsijatele seegi, mida keegi on avaldanud ja siis ­eemaldanud, sest nii saame teada, kuidas inimene on enda mingit tegu kahetsema hakanud ja üritab seda ümber pöörata.

Eelnenut arvesse võttes on tegelikult ülimalt kiiduväärne, kui poliitikud julgevad oma näo ja olekuga astuda sotsiaalmeedias muule rahvale lähemale ning postitada mitte ainult pressiteateid ja statistikat, vaid olla inimlikud. Võrrelgem korraks sedasama Facebooki klassikaliste «valijatega kohtumistega» või pressikonverentsidega, hoolikalt komponeeritud pidupäevakõnedest rääkimata. Erinevus on tohutu.

Mis oleks siis lahendus? Kas oleks mõistlik tavainimestel ja poliitikutel ilmutada end virtuaalmaailmas vaid plakatlikul ja verevaesel moel? Vajaksime me oma aega musketäre segama kippunud kardinal Richelieud, kes keelaks seadusega ära virtuaalplõksimisest alguse saanud kismad? Või on siiski võimalik olla inimlik, emotsionaalne, värvikas – aga seda läbimõeldult?

Ütlemine «uus aeg vajab uusi inimesi» kõlab banaalselt ja kulunult, aga asi on ju tõsine. Pole mingit põhjust arvata, et kodu- ja välismaise suure kõlapinnaga suhtlemisintsidente rohkem ei tule. Pole mingit põhjust arvata sedagi, et Eestil ei teki vajadust reageerida mõne teise riigi poliitikute virtuaalemotsioonidele.

Kulunud diskussioon «isiku osast ajaloos» saab uue mõõtme, kui mõtlematute digiemotsioonide ja nendest tulnud digisolvumiste tõttu on mitmeks päevaks peamised poliitikauudised ajendatud virtuaalsetest suhtlemisdraamadest, riigiametitest lahkuvad väärt inimesed, vahetuvad valitsused ja vaibale kutsutakse suursaadikud.