Raamat Timo Porval, Tarvi Tiits «Just nii, härra seersant!» Lifedive 362 lk

FOTO: Pm

Igav raamat. Mida üllatuslikult võib ja isegi tuleb lugeda vooruseks.

Jutt ju sõjaväest. Mis, nagu teadjad ja kogenud mehed tunnistavad, üks parajalt igav ja nüri koht olla. Haritum punt soovitab tunnetamiseks Rudyard Kiplingi luuletust «Boots», veel enam selle venekeelset mugandust Jevgeni Agranovitšilt, et: kuula, ja saad aru, kuidas mõttetust marssimisest hulluks minnakse. Lisaks üks ilkuv määratlus: sõdur on rivisammul liikuv relvastatud toatüdruk. Mis saabki olla põnevat käsutäitmises, kõmpimises, koristamises?

Sestap julgebki väita, et viis, kuidas raamat kirja pandud, on vägagi sobilik. Juba kaanel hoiatatakse ausalt, et ega see kirjandus ole. Ärge oodake «Švejki», ärge oodake «08-15», «Werner Holti seiklusi» või «Juhansoni reise» või mis veel pähe võib tulla. Kui kuidagi määratleda, siis pole see kirjand, vaid ümberjutustus. Ümberjutustatavaks siis Eesti kaitseväe määrustik, nii ametlik kui mitteametlik. Või, kui soovite, kirjad koju, et seal liialt ei muretsetaks. Ning ega kodus hoolita sinu väljendusrikkast stiilist, värvikatest kõnekujunditest, tahetakse ikka teada, kuidas läheb, veel enam, kuidas päriselt läheb.

Poisid – haa, ma olen neist piisavalt vanem, et sellist väljendit pruukida – on ses mõttes väga hea asja kokku keeranud. Nädal nädala kaupa kirjeldatakse väga põhjalikult, mis ajateenijatega juhtuma hakkab. Tõesti väga põhjalikult. Seega võib nõustuda soovitustega, et igaüks, kel lipu alla minek ees, selle teose omandaks, aja peale läbi loeks, kõva selge häälega esineks, millest ta aru ei saanud, Tunde tekitamiseks. Enese rahustamiseks – tuleb minna, siis tuleb minna, õieti pole ju hullu nii väga midagi. Lihtsalt otsi üles oma sisemine vagadus, lepi sellega, et sõjavägi ongi üks kummaline koht, kus paljudel näivalt mõttetutel kommetel on tegelikult mõte olemas. Ainult avasta. Lollimaks ei tee.

Et nüüd vist on kiidetud küll, mulle tõesti meeldis. Kuid norima peaks ka, muidu tuleb sihuke truualamlik tunne peale, nagu Josef Redli jutus «Paraadikäru», kus soovitatakse elus soldatitest auvahtkonna asemel kasutada kampa mundris puuslikke, kellest väljub tarviduse korral nii 15–20 erinevat häälitsust: toit on tugev ja maitsev; kaebusi ei ole!

Olemata ise püssi lohistanud – sünniaasta päästis punaväest, Eesti vägi pole huvi tundnud –, tundus üks pisiasi veider. Nimelt et pärast kahekuist väljaõpet pole seltskond ikka veel võimeline aru saama käsklusest: jutud rivis! Vaikida peaks ju lihtne olema, aga vaadates, kui lõdvaks ehk õieti olematuks on igasugune kasvatus jäänud, mis seal imestada.

Teine – kui kodust saadud kirjade kättesaamiseks peab noor kätekõverdusi tegema, siis mispärast lubavad ohved enda poole mitteriigikeeles pöördumist? Kelle sõjavägi see on õieti. Mis olla juba ajalooline mure. Mälestustest on loetud, et sõjaeelsed härrad Eesti ohvitserid olid Läti kaasvõitlejatel külas käies hämmastunud, kuidas Läti väes tarvitatakse ainult, eranditult, rivis, kasarmus, võsas, kemmergus läti keelt, pole mingit ülejalalaskmist ja etnilist vastutulekut, nagu meil. Pole uut päikese all.

See oli sisust, noriks veel muljete kallal. Muidu lobedalt jooksev suisa murelikult aus põhjalik jutt läheb aeg-ajalt sekssamaks eelmainitud truualamlikuks pläraks. Boots, boots, boots... ja siis äkitsi mingi lääge heietus uhkest tundest vanduda truudust vabadusele ja demokraatiale. Nagu suhkur tatrapudrul, ausalt. Jätab mulje, justkui oleks, ilmselt ongi, käsikiri lastud kaitseuuringlastel läbi lugeda ja – võib-olla? – rahalise toetuse saamiseks libaisamaalist ilatsemist sisse viidud. Ei tea, ainult tundub.

Igal juhul tore käsiraamat. Aga kui eesmärk oli tahta kaitseväe mainet puhuda, kaitsetahet tagant õhutada, siis, nii valus kui ei tundu, võiks suurtelt eeskujudelt mõndagi õppida. Ameeriklastelt, venelastelt eelkõige.

Raamat

Timo Porval, Tarvi Tiits

«Just nii, härra seersant!»

Lifedive

362 lk