Illimar Lepik von Wirén: Stockholmi sündroomi küüsis

Foto: Internet

Kahjuks on Rootsi suutnud tõestada enda kohta käiva ütluse, et kui maa peal valitseb rahu, on Rootsi hambuni relvastatud, kui aga sõjaks kisub, siis ollakse peaaegu täiesti alasti, kirjutab politoloogiaüliõpilane Illimar Lepik von Wirén.

Asi peaks olema üsna selge. Venemaa eesotsas Vladimir Putiniga on võtnud oma pikaajaliseks eesmärgiks kirjutada ümber julgeoleku ning kaitsepoliitika mängureeglid. Täpsemalt öeldes, võtnud endale mängu aluseks mõttekäigu: pole reeglit, pole probleemi. Miks mitte, kui pea mitte miski sellist käitumist ei takista?

Kui suurem osa Euroopa ja NATO liikmesriike on otsustanud pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, et rahu tagajaks on desarmeerimine ning kaitsekulutuste viimine miinimumini, siis Venemaa, vastupidi, on alates Putini tulekust otsustanud suurendada oma kaitsekulutusi, jõuliselt moderniseerida oma sõjaväge ning seda ka õppuste ja rünnakutega ette valmistada.

Mainitu peaks olema ju üsnagi ilmselge nii julgeoleku- ja kaitseekspertidele kui ka ülejäänud Euroopa inimestele. Siiski jääb mulje, et mitu riiki üritab kiusajaga hästi läbi saada.

Peamine takistus on ilmselt see, mida on rõhutanud ka vene kirjanik Mihhail Šiškin: eurooplastel on väga raske aktsepteerida oma peas kinnistunud Teise maailmasõja järgse mõttelaadi väljavahetamist sõjaeelse mõttelaadi vastu. Paraku, silmade kinnipigistamine ja ainult majanduslike huvide jälgimine heidutust ega kaitset ei paku.

Eelnev puudutab kindlasti tugevalt ka Rootsit, mis on nüüd juba nädal aega olnud hõivatud suurima külma sõja järgse sõjalise operatsiooniga, ajades taga oletatavat Venemaa allveelaeva, mis 16. oktoobril saatis Stockholmi saarestikust välja hädakutsungi Kaliningradi suunal, väidetavalt krüpteerimata kujul. Kahjuks on Rootsi suutnud tõestada enda kohta käiva ütluse: kui maa peal valitseb rahu, on Rootsi hambuni relvastatud, kui aga sõjaks kisub, siis ollakse peaaegu täiesti alasti. Alates 1980ndate algusest, kui Rootsi panustas oma kaitsesse üle kolme protsendi SKTst, on see tase 2014. aastaks langenud ühe protsendi ligidale.

Peale selle müüdi 2008. aastal Ameerika Ühendriikidesse tulekahjude kustutamiseks või Hollywoodi filmide tegemiseks helikopterid Boeing Vertol 107, mida varem väga efektiivselt kasutati allveelaevade lokaliseerimiseks pardal oleva sonari abil. Helikopterite eelis laevade ees on see, et vastaste allveelaevadel on neid palju keerulisem lokaliseerida. Müügihetkel ei osanud Rootsi karta, et neid koptereid võiks vaja minna enne uute saabumist 2018. aastal.

Psühholoogilisest vaatevinklist on huvitav, et kui näiteks Tallinna lähistel oleksid välja ilmunud Venemaa allveelaevad, siis oleks praeguseks ilmselt juba tõstetud kaitseväe häiretaset, kaalutud mobilisatsiooni ning arutatud NATO 5. artikli rakendamist. Rootsi puhul on jäänud mulje, et nende jaoks oli see väike ebameeldiv sündmus, mis meenutas vanu nalju «Whisky on the rocksist» ehk sündmust 1981. aastast, kui Nõukogude allveelaev U137 Karlskrona lähedal karile sõitis. Rootsi meedias on allveelaeva teema vajunud kuhugi kaugele taha ning esiteemadeks on juba maksupoliitika vaidlused ja Rootsi Meteoroloogia Instituudi hoiatus tulevast kargest ilmast.

Iroonilisel kombel on just Rootsil (ning mõnedel teistel Euroopa riikidel) esinenud Stockholmi sündroomi sümptomeid. See termin kirjeldab psühholoogilist seisundit, kus pantvangi võetu suhtub enda vangivõtjasse positiivselt või näitab üles poolehoidu, unustades ära tegeliku olukorra ja ohu.

Vladimir Putin on juba alates 2008. aasta Gruusia sõjast üsnagi selgelt nii sõnades kui ka tegudes väljendanud, et Venemaa suhtumine Euroopasse ning NATOsse pole just kõige sõbralikum. Kusjuures eelmisel nädalal alguse saanud allveelaevajaht Rootsis on ainult üks juhtum Vene psühholoogiliste rünnakute seas.

Viimaste aastate jooksul toimunud Vene «intsidentide» statistika on näidanud ainult tõusvat trendi. Näiteks 2010. aastal registreeriti üks Läti vetesse tulnud Venemaa sõjalaev, sel aastal on neid olnud üle 40. Sama aja jooksul on Läti õhuruumi tunginud Vene lennukite arv suurenenud viielt 180-le. Leedu puhul on lennukite piiririkkumiste arv kasvanud viielt 132-le.

Kindlasti ei tohi unustada ka sel aastal aset leidnud juhtumit, kui Vene sõjalaevad hirmutasid Soome mereuuringute laeva Arandat, või 2013. aastal Stockholmile ning 2009. ja 2013. aastal Varssavile suunatud tuumarünnakuõppusi. Võib öelda, et Venemaa on Euroopa pantvangi võtnud, kuid Euroopa Stockholmi sündroomi all kannatava pantvangina üritab vangistajaga ikka pigem sõbralikult läbi saada ning isegi abistab sõjatehnika müügiga. Euroopa, sealhulgas ka Rootsi, on juba proovinud taktikat vähendada kaitsekulutusi ning keskenduda vaid kodumaast kaugetele välismissioonidele, mis peaks olema piisav. Nüüd on aeg sellest mõtteviisist välja tulla. See ei tähenda seda, et tuleb hakata sõda ootama, vaid sõja vältimiseks tuleb tõsta ühist heidutustaset.

Tulles tagasi Rootsi juurde, tuleb ära märkida, et võrreldes selle aasta algusega on Rootsi elanike hulgas hüppeliselt kasvanud poolehoid NATO-le. Levinum on ka positiivne suhtumine kaitseväe võimekuse suurendamisse ning isegi kohustusliku ajateenistuse taaskehtestamisse. Rootsi juhtiva turu-uuringute firma Sifo hinnangul pooldas septembris NATOga liitumist 31 protsenti vastanutest, 37 protsenti olid ebakindlad ning 32 protsenti vastu. Kaitseväe tugevdamist pooldas aga 61 protsenti, mis on enam kui 20 protsendi võrra rohkem kui kõigest pool aastat varem.

Loomulikult tekib praegu küsimus, milline on Rootsi uue valitsuse strateegia, et parandada oma kaitsevõimekust. Kas Rootsi uue sotsiaaldemokraadist peaministri Stefan Löfveni lubadus suurendada kaitsekulutusi on pigem automaatne ja loomulik reaktsioon allveelaevaintsidendile või on tegemist realistliku, tõsiselt võetava ning pikaajalise eesmärgiga?

Sõda Ukrainas ning Venemaa sõjalist võimekust esitlevad manöövrid võivad mõjuda Rootsi kaitsepoliitikale kahtepidi. Esimene võimalus on, et nii allveelaeva «visiit» kui ka sõjalennukite hirmutavad manöövrid suruvad Rootsi pigem kiiremini NATO poole ning ajendavad Rootsit suurendama oma kaitsekulutusi. Teine võimalus on, et Venemaa hirmutamine ja jõu näitamine kannab vilja ning ajendab pigem neutraalset Rootsit olema veelgi neutraalsem. Rootsi võib hoopis üritada ennast NATOst distantseerida ning hoida kaitseväe ülesehitamise küsimuses pea madalal, lootes, et ehk ei jääda tänu sellele kiusajale silma. Viimane variant ilmselt väga jätkusuutlik pole.

Võib üsna kindel olla, et seesugune allveelaeva-nähtus Rootsi saarestikus või jõudemonstratsioon mõnel muul kujul ei jää Venemaa poolt viimaseks. Venemaad võib üsna kindlalt nimetada diktatuuriks, võttes arvesse nii selle riigisisest kui ka väljapoole suunatud käitumist.

Parafraseerides Šiškinit, on diktatuuride säilitamiseks olemas universaalne valem: loo endale vastane ja alusta sõda. Seda on Putin ka teha suutnud. Riigis tõuseb tema reiting iga kord, kui alustatakse sõda, või isegi kui tõstetakse toidu hinda. Euroopa riikides algaks selliste otsuste peale kohe demonstratsioonid või koguni mäss.

Võib öelda, et Vene diktatuur on nagu lääne demokraatia ärritav peegelpilt – kui liigutad ise vasakut kätt, liigutab kuju peeglis paremat. Agressiivne käitumine on Putini ainuke tee võimul püsimiseks riigis, mis sõltub suuresti naftatulust ning on kiirelt kahaneva rahvastikuga, sest tema retoorika pehmenemine tähendaks ka tema hääbumist.

Seega oleks nii Rootsile kui ka NATO riikidele ja Euroopale kõige soodsam valida mitte see pealtnäha soodne lahendus. Tuleks võtta tõsiselt Venemaa ähvardusi, suurendada oma kaitsekulutusi, integreerida riikidevahelist kaitsekoostööd ning – konkreetselt Rootsi puhul – liituda NATOga.