Bambuskardina taga

Nägu naerul, sammub Lanzhou Manjusri kloostri munk turistidele vastu, seob kaela ümber valge tervitussalli ning kutsub edasi templisse. Foto: Tiina Kaukvere

Hiina välisministeerium teatas hiljuti, et kohtumisel Pekingis avaldas Eesti saadik kahetsust Eesti ja Hiina suhete madalseisu üle, mis sai alguse dalai-laama Tenzin Gjatso visiidist Eestisse 2011. aastal. «Eesti tunnustab Tiibetit Hiina osana ega toeta separatistlikku jõudu või tegevust, mis taotleb niinimetatud Tiibeti iseseisvust ja õõnestab Hiina territoriaalset ühtsust,» tekkis saadiku külaskäigu järel teade Hiina välisministeeriumi kodulehele.

Välisminister Urmas Paet rõõmustas samuti, et suhted on kahe riigi vahel taas head ja saavad takistusteta areneda. «Suhete normaliseerimine Hiinaga on olnud pikk protsess. Kindlasti on mõistlik ja vajalik, et Eesti-Hiina suhted oleksid head. Näib, et oleme jälle selleni jõudnud,» teatas Paet.

Võib oletada, mis on vallandanud Eesti viimase aja suure Hiina-sõbralikkuse – soov parandada majanduslikke kontakte nüüd, mil Venemaa on meie kaubale kehtestanud embargo. Samal ajal ei saa väita, et Hiinas oleks viimasel ajal midagi paremuse poole liikunud nende probleemide lahendamisel, mis meie poliitikute valuläve vähemalt mitteametlikult ületavad.

Või siiski?

Külastasin hiljuti Loode-Hiinas Gansu provintsis paiknevat tiibeti buda kloostrit. Üle kolme miljoni elanikuga keskuses Lanzhous asub üks pealtnäha täitsa tavaline Manjusri tempel ja klooster, kus elab viis munka. Kokku on provintsis umbes 230 buda kloostrit.

Nägu naerul, sammub munk turistidele vastu, seob kaela ümber valge tervitussalli (khatak) ning kutsub edasi templisse, et näidata uhkusega pantšen-laama fotot. Siiani pole päris selge, kes sellel pildil tegelikult on. Nimelt on dalai-laama Tenzin Gjatso nimetanud pantšen-laamaks ühe mehe, Hiina keskvalitsus aga teise. Dalai-laama valitud, 1989. aastal sündinud Gedün Tšökji Njimat pole aga keegi 1995. aastast saadik näinud ja teda peetakse noorimaks poliitvangiks, kelle saatus on tänaseni saladus. Samal aastal kuulutas Hiina keskvalitsus välja oma pantšen-laama.

Ülimalt külalislahked mungad katavad laua jakipiimast tehtud jogurti, magusa riisipudru ning jakipiimast, pruunist suhkrust ja võist tehtud küpsetistega. Nad hoolitsevad selle eest, et külalise tass oleks piimast ja teest valmistatud rüübet alati ääreni täis.

Laua taga on kohad sisse võtnud ka Lanzhou linna ametnikud, kes kõik tutvustavad end tiibeti budistidena ja tahavad vestlusest osa võtta.

Pärast küsimust, milline roll on munkade elus Indias eksiilis elaval dalai-laamal, saab üsna kiiresti selgeks, et seda teemat ei ole viisakas käsitleda. Laua taga vallandub hiinakeelne arutelu, millest tõlgitakse inglise keelde vaid üks lause: dalai-laama on pantšen-laamaga samal tasemel.

Külalisena on parem jääda viisakalt pehmete teemade juurde ning rääkida näiteks munkade argielust.

Munk Gratsang Danzen selgitab, et kuulutakse kollaste mütside ehk geluki koolkonda. Sinna kuulub ka dalai-laama.

«Kui ma selle elu omaks võtsin, tähendas see, et loobusin perekonnast – ma ei loo kunagi perekonda ega saa lapsi,» räägib Danzen. Tema päev algab kell 5.30 ning koosneb meeleharjutustest ja palvetest.

Tänapäeva munkadel on ka näiteks mobiiltelefonid ja e-postkastid. «See ei käi reeglite vastu, see lihtsustab suhtlemist,» räägib Danzen.

Mitte miski ei anna aimu, et Tiibeti eksiilis oleva valitsuse ja Hiina poliitiline võitlus häiriks kuidagigi munkade igapäevaelu. Ent ajakirjanduses avaldatu põhjal on 2009. aastast alates üle saja inimese end põlema pannud, näitamaks toetust vaimsele suurkujule, et viimane saaks Tiibetisse naasta. Et just Lanzhou lähedal Labrangi kloostris on viimastel aastatel end süüdanud väidetavalt mitu inimest, on valitsus kloostri ümbrusesse rajanud enam kui 20 politseijaoskonda, et lämmatada munkade demonstratsioonid juba eos.

Külalistele räägitakse hoopis, et 1959. aastast tegutseb Gansus tiibeti budistide assotsiatsioon. Ülikoolides õpetatakse tiibeti keelt, kultuuri ja religiooni. Näiteks on siinsamas Lanzhous vähemustele mõeldud Loode-Hiina ülikool, kus õpetatakse tiibeti kirjandust, ajalugu ja religiooni.

Võimalusel toetab keskvõim munki ja nunni ka rahaliselt. China Daily kirjutas, et riigis on 1787 kloostrit ja templit ning 46 000 munka ja nunna. Munkadel ja nunnadel on tervisekindlustus, neile on tagatud pension, tervisekontroll ja toimetulekutoetus. Samuti rajab Hiina ohtralt munkadele mõeldud kolledžeid, et «tõsta nende moraali».

Valitsuse propagandamasin käib nii hoogsalt, et turistil on raske aimu saada, mis bambuseesriide taga tegelikult toimub. Kõik oleks justkui parimas korras.

Vanemteadur Laur Järv liikumisest «Tiibeti sõbrad» selgitab, et tiibeti budismi kloostrid Hiinas ongi enamasti ehitatud selleks, et pakkuda turistidele vaatamisväärsust ja sellelt teenida. Tegelikkus olevat aga teine.

«Iga nurga peal on turvakaamerad, politseijaoskond asub otse kloostris, mungad ja nunnad peavad läbima pealetükkivaid ja dalai-laamat mõnitavaid patriootliku hariduse kampaaniaid, kloostri elu juhivad parteitöötajad ning riigivõim kontrollib isegi seda, kuidas kõrged vaimsed õpetajad pärast surma uuesti sünnivad,» kirjeldab Järv.

Eestis elav tiibeti budismi õpetaja, kes palub anonüümsust, tunnistab, et poliitilised probleemid mõjutavad munki, ent nad ei saa karistuse hirmus tundeid väljendada.

«Ühest küljest paljud mungad austavad dalai-laamat, kes on Hiina jaoks terrorist, kes tahab riiki lõhestada. Kui dalai-laama ongi munkade südames, siis nad ei tohi seda välja näidata,» räägib õpetaja.

Keerulisem on just kollasel koolkonnal, mis on tänapäeval lõhenenud kaheks: dalai-laamat pooldavaks ja Hiina-meelseks. Viimased kasutavad poliitilise usujuhi visiitide ajal võimalust avaldada tema vastu meelt. Valitsusmeelsetel kloostritel on lihtsam kasvõi majanduslikku tuge saada.

«Elu kloostris ei ole kerge, elatakse vaeselt. Perekonnad ja annetajad võimalusel toetavad, aga palju tuleb vaeva näha, et eluks vajalik hankida,» selgitab budist, miks osa toetuste kasuks otsustab.

Arvamust ei ole teatud teemadel lubatud avaldada ning ametnikud kontrollivad, mida keegi usub – kas ängistus ei aja munki ja nunni usust taganema?

Tiibeti budist saab õpetaja kinnitusel olla ka dalai-laamaga seotud päevapoliitikat kõrvale jättes. Paljud budistid Hiinas ongi selle kasuks otsustanud.

«Suhtleme Pekingi ja Shanghai munkadega. Nemad annavad edasi Indiast pärit Buddha Šākjamuni õpetusi. Dalai-laama on poliitiline liider, temast ei räägita.»

Eestis elava budisti sõnul võib elu Hiinas tiibeti mungana olla küll kannatusi täis, kuid usuta on kannatusi veel rohkem.

«Sul ei ole küll materiaalseid väärtusi, aga su hinges on rahu. Mediteerimine annab hingerahu, ja sa oled selle üle õnnelik, mis sul parasjagu on. Buddha õpetuse abil suudame emotsionaalseid tunge kontrollida. Meile ei ole tähtis, kuidas me riietume, kuidas välja näeme,» ütleb ta. «Inimene, kes ei mediteeri, võib osta endale mingi uue mööblitüki, aga järgmisel päeval tahta juba uut ja seejärel juba midagi järgmist – see võib hulluks ajada. Seda ei ole meile vaja.»

Hiinlasedki väldivad igapäevaelus dalai-laama ja Tiibetiga seotud teemasid, ja mitte ainult vanem generatsioon. Hiina ülikoolides õpetatakse üha veendunumalt, et Tenzin Gjatso on separatist. Palju on neid, kes ei tea temast ega Tiibeti autonoomiaga seotud vastuoludest üldse midagi.

«Millise riigi kodanik ei suhtuks vaenulikult liidrisse, kes on avaldanud arvamust, et Tiibet peaks olema Hiinast iseseisev? Et suure osa riigist, mida hiinlased peavad üheks, peaks sellest ära lõikama,» küsivad 20ndates neiud, kes töötavad Hiina välisministeeriumis.

Aga kuuldavasti on ta ju poliitilise juhi rollist loobunud ning Tiibeti eksiilis tegutsev administratsioon ei taotle enam Tiibeti täielikku iseseisvust, vaid pelgalt suuremat autonoomiat?

Noored hiinlased selgitavad, et suure usujuhi ja rahusaadiku tiitlit kandev Tenzin Gjatso käib maailmas tegemas Hiina-vaenulikku propagandat. Kõige raskem olevat hiinlaste jaoks see, et dalai-laama võtavad vastu ka riigid, kes ametlikult kinnitavad, et ei tunnusta Tiibeti iseseisvuspüüdlusi. Tiibet aga olevat tänu Hiinale palju arenenud, dalai-laama tahab seal ainult feodalismi taastada, leiavad hiinlased.

Ühest küljest mõistan neid. Raske on olla teistsugusel arvamusel riigis, kus meediat (ka internetti) kontrollib valitsus. Mõistagi ollakse selle poolt, et valitsus peab tegema kõik, et maha suruda katsed riik katki kiskuda, ning infovoo piiramine on hind, mida ollakse nõus maksma. Facebook ei tööta, Twitter ei tööta. Google toimib tõrgetega ja Wikipedia nii kaua, kuni ei löö otsingusse Tenzin Gjatso nime.

Mida noored sellest arvavad? See ei tundu äärmuslik. Kasutusel on ju kohalik Twitteri analoog nimega Weibo ja pealegi püüab valitsus välismaiste saitide piiramisega lihtsalt toetad kodumaist. Äärmuslikkuse vastu tulebki võidelda äärmuslike meetoditega.

Hiina teeb oma maine parandamiseks ränka tööd, mis on globaliseerunud maailmas üha keerulisem, kui mööda maailma käib ringi siiras ja muhe rahusaadik, kes tehtu järjepidevalt nullib.

Kõige hullem oleks see, kui bambuskardina taga elavad inimesed peaksid jõudma äratundmisele, et vahendid, millega selles riigis teisitimõtlejate või isegi äärmuslaste vastu võideldakse, ei ole kohased. Erihalduspiirkonnas Hongkongis demokraatia nimel toimuvad rahvarahutused on märk säärasest äratundmisest.