Argo Ideon

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM

Rootsi äsjane allveelaevajaht toob meelde külma sõja aegsed veealused vastasseisud Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel, millest toona palju ei kõneldud, kuid on rohkelt kirjutatud hiljem. Külma sõja mõlema leeri allveelaevad luurasid nii teineteise rannikupiirkonda, sõjalise tähtsusega objekte kui üritasid vahelduva eduga jälgida teise poole allveelaevade liikumist.

Vastasseis merepinna all on katkenud vaid hetkedeks – näiteks siis, kui augustis 2000 Vene aatomiallveelaev Kursk Barentsi mere põhja jäi ning hulk lääneriike Venemaale päästetöödel abi pakkus. Ka Rootsi pakkus toona oma abi: sügavvee päästevahendit, mis oli võimeline töötama kui 400 meetri sügavusel, kirjutab Peter Truscott oma raamatus «Kursk». Abipakkujate seas olid USA ja Saksamaa, kuid Venemaa nõustus teatud tingimustel üksnes Norra ja Ühendkuningriigi pakutuga. «Venemaa oli juba nagunii läinud Briti ja Norra abi vastuvõtmisega kaugemale, kui neil tahtmist oli – nad kindlasti ei tahtnud, et muud päästemeeskonnad tungleksid Kurski ümber, põhjustades koordinatsiooniprobleeme, ning nuhiks ülisalajase allveelaeva ümbruses.»1

Kuid enamasti käis maailmamerede all halastamatu üksteise jahtimine, mille üle ei tasu ka kuigivõrd imestada – tuumarakette kandvad allveelaevad olid (ja on) suurriikide üks põhilisi strateegilise relvastuse platvorme, mille asukoha kindlakstegemine igal hetkel oli elulise tähtsusega.

Erilise tähtsuse omandas allveelaevade võimalikult hääletu liikumine, mille nimel katsetati erinevaid tehnoloogilisi lahendusi. Kui varem oli üritatud nende kiirust suurendada, siis juba 1960ndatel sai selgeks, et kiirelt edasi liikuv allveelaev teeb kõvasti häält, ning seda võivad kuulda nii teised allveelaevad kui pealveelaevad. Kiirusest on olulisemad nii hääletus kui sukeldumissügavus.

Seda kirjeldab (enamasti ilukirjandusest tuttava) Tom Clancy ja John Greshami dokumentaalraamat «Submarine», mis nendib: «Uuemate USA allveelaevade puhul on vaigistamispüüdlused jõudnud nii kaugele, et nad põhimõtteliselt lihtsalt kaovad ookeani taustamüra sisse ära.»

Võtmesõna allveelaeva vaikseks muutmisel, kirjutavad autorid, on igasuguse aparatuuri, mis liigub või teeb müra, paigutamine vibratsioone summutavasse keskkonda. See tähendab, et müra ei kandu edasi allveelaeva kereni, mis kiirgaks seda edasi vette, ning seda oleks võimalik kinni püüda.

«Kui Venemaa/SRÜ (varem Nõukogude Liidu) ballistiliste rakettidega allveelaev lahkub kodusadamast Koola poolsaarel, ootab teda merel (võimalik, et merepõhja süvendis) NATO allveelaev. Tõenäoliselt, kuid tegelikkuses peaaegu kindlalt. Allveelaeva ja tema meeskonna ülesandeks on saata Vene raketiallveelaeva varjuna,» tähendavad Clancy ja Gresham.

Juhul kui peaks ootamatult tekkima kriis, on NATO allveelaeva ülesanne hävitada raketikandja enne, kui see jõuab oma kandami välja tulistada. Kui seda vajadust aga tekkinud pole, on jälitaja lihtsalt kuulavas ja infot koguvas rollis.2

Samas on Nõukogude/­Vene raketitehnoloogia piisavalt arenenud, et nendega relvastatud allveelaev ei pea tingimata hiilima kusagile Ameerika mandri külje alla, tabamaks sealseid sihtmärke. Neid võib sihikule võtta põhimõtteliselt ka Koola poolsaare sadamakai ääres. Küll aga liigutakse sadamast välja selleks, et merel peituda.

Üks kõige uskumatumaid lugusid külma sõja allveelaeva­operatsioonidest räägib, kuidas ameeriklased leidsid Kaug-Idas Ohhoota meres veealuse sidekaabli, mis ühendas Nõukogude Liidu mereväebaasi Petropavlovskis Kamtšatka poolsaarel Vladivostokiga, kus asus Vaikse ookeani laevastiku peakorter. Ameeriklased ei saanud mitte järele anda kiusatusele seda sidet pealt kuulata. Selleks toimetati 1971. aastal allveelaevaga USS Halibut kohale massiivne salvestusseade, spetsiaalselt konstrueeritud akutoitel allveemagnetofon, mis pidi jäädvustama kaablit läbivaid kõnesid. Kui esimene katsetus oli korda läinud, toimetati kohale juba suurem, kuus tonni kaalunud salvesti, mis sai toidet aatomipatareist ning võis töötada vaikselt merepõhjas kuude kaupa.3 Pärast riskantset paigaldusoperatsiooni hakati allveelaevaga regulaarselt täissaanud lintidel järel käima ning nende asemele uusi seadma.

Põhjalikult kajastab seda operatsiooni näiteks New York Timesi ajakirjanike Sherry Sontagi ja Christopher Drew’ raamat «Blind Man’s Bluff». Seal kirjeldatakse, kuidas USS Halibut oma esimese pealtkuulamissaagiga kodusadamasse jõudis ning NSA asus seda läbi uurima: «Seal olid Nõukogude ohvitseride kõnelused operatiivtaktika, plaanide ja hooldusprobleemide kohta, sealhulgas vigade kohta, mis võisid põhjustada rakette kandvatel allveelaevadel müraprobleeme, ning aidata USA allveelaevadel oma vastaseid jälitada.» Ameeriklaste seisukohalt oli tegemist sisuliselt kullaauguga. Edasi nad timmisid oma salvestajat selliselt, et see kuulaks ja salvestaks vaid kõige olulisemaid ühendusi ajal, mil need töötavad, ning hoiaks seega kokku linti ja toidet.

USA-l õnnestus Nõukogude sidet Kaug-Idas vee all pealt kuulata terve kümnendi, samuti hakati kogemust ära kasutama teistes kohtades. Sissekukkumine tuli lõpuks aga inimfaktorist: 1980. aastal võttis Nõukogude Liidu saatkonnaga Washingtonis ühendust endine NSA töötaja Ronald W. Pelton, kes oli jäänud rahahätta ning müüs info merealusest pealtkuulamisest venelastele maha 35 000 dollari eest. Venelased leidsid juhtnööride järgi USA salvestusseadme üles ning eemaldasid selle, hiljem viidi see muuseumi.3

Mõni aasta hiljem hüppas Peltoniga Nõukogude saatkonnas sidet pidanud KGB ohvitser aga lääne poole üle. Ameeriklased võtsid veealuse salakuulamise paljastanud mehe kinni ja ta mõisteti 1986. aastal vangi, kus ta peaks istuma siiani.

Teine väga tuntud külma sõja aegne allveelaevalugu on Nõukogude raketikandja K-129 hukkumine kogu meeskonnaga 1968. aastal Vaikses ookeanis. Miks ta põhja läks, on täpselt teadmata ning selle kohta on esitatud erinevaid hüpoteese. Igatahes ei kandnud venelaste vrakiotsingud ligi viie kilomeetri sügavusel vilja, küll aga avastasid põhjaläinud allveelaeva asukoha ameeriklased. Neil tekkis pöörane plaan see koos tuumarakettidega üles tõsta. 1974. aastal saadeti selleks kohale spetsiaalne CIA uurimislaev Hughes Glomar Explorer.

Nõukogude allveelaevavraki ülestõstmine läks ameeriklastel korda vähemalt osaliselt. Mõne aja pärast sai projektist haisu ninna ka Ameerika ajakirjandus, ning kuigi neid veendi loo avaldamisega venitama, ilmusid artiklid sellest lõpuks 1975. aastal.3

Välja toodi ka mõned hukkunud meremeeste surnukehad, ning juba pärast Nõukogude Liidu lagunemist viis toonane CIA peadirektor, hilisem kaitseminister Robert Gates Vene presidendile Boriss Jeltsinile videosalvestise nende austusavaldustega matusetseremooniast, mille ameeriklased salaja korraldasid, mängides sealjuures isegi Nõukogude Liidu hümni.
 

1 Peter Truscott. «Kursk. Russia’s Lost Pride». Pocket Books, 2003

2 Tom Clancy. John Gresham. «Submarine». Berkley Books, 2002

3 Sherry Sontag, Christopher Drew. «Blind Man’s Bluff. The Untold Story of American Submarine Espionage». Harper Collins, 1999.