Vahur Made: armas külm sõda

Foto: Corbis / Scanpix

Rootsi laevastiku haarang võimalikule Vene allveelaevale või mõnele muule salapärasele veealusele objektile Stockholmi saarestikus pole viimastel aegadel ainus kord, mil Venemaa käitumist on võrreldud külma sõja aegsega.

Nagu külma sõja ajal, nii ka praegu sooritavad Vene strateegilised pommitajad Atlandi ja Vaikse ookeani kohal provotseerivaid lende NATO riikide õhuruumi läheduses, vahel ka piire ületades.

Venemaa unistab taas sõjaväebaasidest kaugetes soojades maades. Uudistes on vilksatanud venelaste soovid taastada oma laevastiku kohalolek nii Süürias kui ka Vietnamis. Ühtlasi on Kreml teatanud, et plaanib taastada oma sõjalise ja luurevõimekuse Arktikas.

Esinedes 21. oktoobril Moskvas ajakirjanikele, teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa ja USA suhete madalseis saab olema pikaajaline. Nii välisministrist kui ka teda kuulanud ajakirjanikest õhkus äratundmisrõõmu ja rahulolu. Kõik mõistsid, et räägiti millestki, mis oli juba ammusest ajast olnud tuttav ja turvaline. Välisminister rääkis ju Moskva ja Washingtoni ideoloogilisest ja maailmavaatelisest vastandumisest.

Paralleele ja sarnasusi pole kogunenud mitte üksnes Kremli välispoliitilise retoorika maailmavaatelistest sõnumitest. Teade plaanitavast naasmisest endisaegsetesse, kuid viimase kahe aastakümne jooksul hüljatud sõjaväebaasidesse – näiteks Põhja-Jäämere saarestikes –  mõjub selge sümbolina selles uues «külmasõjalises» kõnes. Seega polekski üllatav, et Läänemerelgi püüab Venemaa ellu äratada nii palju külma sõja aegsetest mälestustest tuttavat kui võimalik. NSV Liidu allveelaevade toimetamisi hakati Rootsi vetes märkama juba 1960. aastail. Oktoobris 1981 sõitis aga venelaste allveelaev S-363 karile otse Rootsi laevastiku peabaasi, Karlskrona sõjasadama vahetus läheduses.

Möödunust ja tänapäevast on kõrvutada ka väga tumedaid varje. 1983. aastal tulistas NSV Liidu hävituslennuk Kuriilide läheduses alla oma marsruudilt kõrvale kaldunud Lõuna-Korea reisilennuki. Hukkus 269 inimest. 2014. aastal tulistasid Venemaa toetatud Ida-Ukraina separatistid (või Vene sõjaväelased?) õhutõrjeraketiga alla Malaisia reisilennuki. Hukkus 298 inimest.

Külma sõja ajal tabasid atentaadid mitut NSV Liitu kriitiliselt suhtunud lääneriikide poliitikut. Peasekretär Dag Hammarskjöld paigutas ÜRO rahuvalvevägesid vastu NSV Liidu tahtmist nii Egiptusesse Suessi kanali äärde kui ka kodusõjast laastatud maavaraderikkasse Kongosse. 1961. aastal tabas peasekretäri lennukit Sambia kohal õhutõrjerakett. Süüdlasi ei teata siiani. 2010. aastal kukkus Smolenski lähedal alla lennuk Poola presidendi Lech Kaczyński ja suure hulga kõrgete Poola riigiametnike ja sõjaväejuhtidega. Kaczyński oli Putini Venemaa agressiivse välispoliitika väsimatu kriitik ning sai kuulsaks, lennates augustis 2008 koos Balti riigijuhtidega Thbilisisse, takistades niimoodi Vene vägede rünnakut Gruusia pealinnale. Oli Smolenski katastroof pelgalt õnnetus? Kindlat vastust pole.

Kuldajastut taga igatsedes

Miks on siis külm sõda venelaste jaoks nii armas, et sellele vaadatakse siiani igatsusega tagasi ning püütakse külmas sõjas juurdunud mõtlemis- ja tegutsemisviise taaselustada? Vastata lääneliku ratsionaalsuse vaatepunktist pole lihtne. Sest kui eeldada, et läänega konflikti minek ja vastasseisu süvendamine muutub Venemaale endale kahjulikuks – samas kui head läänesuhted on venelastele alati kasu ja rikkust toonud –, tundub külma sõja juurde naasmine olevat puhas sõgedus ja venelaste enesehävitajalik meeltesegadus. Nii peamegi läänelikust ratsionaalsusest loobuma.

Kusagil vene eliidi sügaval südamesopis pesitseb lakkamatult ja igavesti magus-kibe igatsus 19. sajandi järele. Olgu tegemist siis kauneid kunste vormiva kultuuritegelase, lääne vabaduse ja peene salongi järele õhkava opositsionääri või vägivalda, kontrolli ja agressiooni kõrgelt hindava putinistiga. Üheksateistkümnes oli see sajand, mil Euroopa suurte riikide klubis Venemaad austati, temaga arvestati ja teda alati kõikide küsimuste otsustamise juurde kutsuti. Ning kui Vene valitsejad sel kuldsel sajandil ka oma kaasmaalaste ja naaberrahvaste kallal jõhkrutsesid, ei pannud keegi seda õigupoolest väga pahaks. Ajastu vaim lihtsalt oli selline. Vägivald oli igati legitiimne vahend valitsejate käes korra loomiseks ja hoidmiseks. Veelgi parema ja tsiviliseerituma homse poole liikumiseks. Kuni tuli Esimene maailmasõda ja kõik, mis sellele järgnes.

Külm sõda avas venelastele uued klubiuksed. Ja millise klubi uksed! See ei olnud enam parukate, maheda muusika ja korsette kandvate daamidega klubi, kus higi pühkides tuli ajada tüütult tarka juttu (tihtipeale prantsuse keeles!). Nüüd olid uksed valla hoopis põnevasse globaalsesse matšoklubisse, kus koos ameeriklastega sai kihutada ülihelikiirusega lennukitel ja luurata tuumaallveelaevadel, sooritada ägedaid spioonikangelastegusid ning ässitada sõjajalale eksootilisi liitlasi kaugel Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Ühesõnaga, täiel määral adrenaliininõristust ergutav klubi tõsistele torsomeestele. Ja kõige selle juures taas mõnus tunne, et venelasi austatakse (kardetakse), nendega arvestatakse (kuna kardetakse) ning neid kutsutakse otsustamise juurde (kuna muidu tulevad ebameeldivused).

Kui mitte muuks, siis Venemaa riigisiseseks tarbimiseks sobib külma sõja teguviiside taaselustamine kindlasti. See on kindel taktika, mis võib ­aidata hoida üleval Vladimir Putini populaarsust Venemaal juba alanud ning üha kiirenevas majanduslanguses. Sest kuvand, et oleme võrdsed mürajad suurte Rambode maadlusmatil, peaks Kremli imagoloogide hinnangul väga paljudele venelastele meeldima ja juhtima nende tähelepanu kõrvale igapäevaelu raskustelt, mida riigi agressiivne välispoliitika endaga kaasa on toonud. Ning võib tulevikus veelgi juurde tuua.

Külm sõda sanktsioonide vastu

Kuid tuleme tagasi praegusaja Vene välispoliitika, sealhulgas Venemaa-Euroopa Liidu suhete juurde. Kreml püüab vabaneda sanktsioonidest. Pidades Euroopa Liitu jätkuvalt nõrgaks, sisemiselt heterogeenseks ja pudenemisaltiks moodustiseks, loodetakse Moskvas, et just ­Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonidest on kõige kergem vabaneda.

Traditsiooniliselt on Venemaa üritanud vältida suhtlemist Euroopa Liidu kui tervikuga ning püüdnud luua kahepoolseid erisuhteid liidu liikmesriikidega. Nii on loodetud, et kui saabub hetk, mil Euroopa Liit peaks võtma vastu mõne Venemaa jaoks ebasoodsa otsuse, leidub alati mõni Moskvast majanduslikult või poliitiliselt sõltuv liikmesriik, kes otsustaval hetkel vajaliku konsensuse blokeerib ja Venemaa halvimast päästab.

Nii näiteks pani Moskva viimaste Euroopa Liidu sanktsioonide otsustamise ajal juulis selgelt väga suured lootused Soomele, täpsemalt Soome sotsiaaldemokraadist välisministrile Erkki Tuomiojale. Paraku need lootused luhtusid ja Euroopa Liit on praeguseks Venemaa-vastaste sanktsioonidega üllatavalt kaugele liikunud. Asjaolu, mida võib pidada seni suurimaks Venemaad sel aastal tabanud välispoliitiliseks šokiks.

Nagu juba suvel ennustati, hakkas sanktsioonide mõju sügise saabudes end Venemaal tunda andma. Nafta maailmaturuhindade kiire langus viimastel kuudel on sanktsioonide mõju veelgi tugevdanud. Rubla pole selgelt Venemaa patrioot, selle kurss on kiires languses.

Nii näib olevat Kremlis otsustatud, et Euroopa Liidu liikmesriikide mõjutamiseks hakatakse kasutusele võtma ka sõjalisi vahendeid. Suurendatakse Venemaa sõjamasinate liikumist sedavõrd, et see muudab kõige sanktsioonimeelsemate riikide enesetunde ebakindlaks ja ebamugavaks. Eurooplased, rohkem Vene sõjalennukite lende koos teie õhuruumi rikkumistega. Rohkem teie territoriaalvetesse ilmuvaid Vene allveelaevu. Inimeste röövimised, ähvardamised. Veel midagi?

Sõnum näikse olevat selge. Ärge arvake, et oleme teie sanktsioonide pärast nõrgaks muutunud. Ah et teile ei meeldi need meie külma sõja stiilis mängud? Tahate elada oma rahulikku ja turvalist elu?

Kummalisel kombel kritiseeris mõni aeg tagasi üks Peterburi Riikliku Ülikooli skandinavist Tove Janssoni Muumitrolli-lugusid. Need jätvat lugejatele, eriti täiskasvanuile, maailmast liiga hea ja muretu pildi. Nüüd on Moskva valmis otseselt Muumioru rahu ründama. Lõpetage oma sanktsioonid ja jätke Ukraina meile! Ja istuge siis edasi Muumimamma serveeritud kohvi ja pannkookide taga!

Kas see ongi kõik?

Tegelikult mitte. Tegelikult ei muretse Putin ei venelaste, NSV Liidu ega geopoliitika pärast. Ta muretseb omaenda võimu pärast. Separatistid Donbassis ja allveelaevad Stockholmi vetes ei ole mitte Venemaa geopoliitilised sõnumid, vaid Putini ja tema kaaskondlaste võimuahastuse sõnumid.

Kui demokraatlikke muutusi peaks Ukrainas saatma edu, ei ole Venemaa valitsejatel enam kõigi idaslaavlaste erilisuse ja autoritaarsuse müüti, mida enda kaitseks tuua. Venemaa praegune võim paistab siis ka venelasile endile olevat ajast ja arust. Selline, mis tuleb kõrvale heita. Et oma rahvast sellisest äratundmisest eemal hoida, peab Putin järjest meeleheitlikumalt tegutsema. Talle tundub, et peab iga hinnaga peatama Ukraina poliitilise ümberkujunemise ja maalima maailmale pildi ukrainlastest kui igavesti korruptsiooni mõistetud arenemisvõimetutest olenditest, kes Venemaa käenduseta iialgi millegi heani ei jõua.

Kuid ilmselgelt pole Kremlis veel tajutud, et Ukrainas on juba praegu toimunud tagasivõtmatu pööre demokraatia, poliitilise eetika ja eneseväärikuse poole. Ja kui selle tõe mõistmine ükskord Kremlisse jõuab, ei päästa sealseid valitsejaid ei allveelaevad, Iskander-raketid ega kuulipildujatega varustatud jääkarud.