Ivar Kostabi: sõda ja lapsed

Ivar Kostabi. Foto: Erakogu

Ma ei tea, kui palju on maailmas inimesi, kes on olnud ühes toas koos lõhkeva granaadiga ja sealt pärast plahvatust veel ise välja kõndinud. Kuigi kilde täis, uimase ja verisena. Mina olen üks neist. See juhtus suvel 1944, kui ma pidin peatselt minema teise klassi. Selle asemel sõidutati mind operatsioonilauale ja järgmised paar-kolm kuud veetsin kooli asemel hoopis haigevoodis.

Miks ma seda nüüd meelde tuletan? Laste pärast. Nende laste pärast, kelle kodumaal käib jälle sõda, olgu siis Ida-Ukrainas või kusagil mujal, ja kes on seal sama ohustatud nagu eesti lapsed Maarjamaal seitsekümmend aastat tagasi. Noored, rumalad ja ettevaatamatud.

Olin sel suvel tädimehe juures karjapoisiks. Karjamaa oli Tsooru-Antsla maantee ääres, kus liiklus, kui välja arvata mõni üksik mööda sõitnud talumees, sama hästi kui puudus. Ent ühel päeval läks mölluks, kui selle maantee hõivas taganev Saksa sõjavägi. Ülejärgmisel päeval täitis maantee pealetungile asunud Punaarmee. Tee ääres loomi karjatanud poisikesele kumbki kolonn mingit tähelepanu ei pööranud, sest ju neil oli tähtsamatki teha.

Mingi aeg hiljem tulid tädimehe õuele õhtul kaks punasoldatit, kes tahtsid seal öö mööda saata. Kuigi neid kutsuti ka tuppa, ei usaldanud nad sinna tulla, vaid keetsid endale lõkkel katelokis putru ja jäid õue magama. Kas nad olid mingid luurajad või hoopis desertöörid, kes seda enam teab. Hommikuks, kui tädi ja tädimees läksid lauta loomi talitama, olid nad igatahes kadunud. Minu õnnetuseks olid nad sinna mingi asjanduse maha jätnud.

See oli lahinguvalmis granaat, sütik küljes ja puha. Et ma granaate siis veel ei tundnud, võtsin selle maast üles ja läksin tädimehe töötuppa leidu uurima. Mis täpselt edasi juhtus, sellest mul enam midagi meeles ei ole. Teadvusele tulin siis, kui olin kõndinud välja trepi peale, aga seal kukkusin kohe kokku. Järgmine, mida ma mäletan, oli juba see, kui mind hakati juhuslikult samas lähedal asunud Vene sõjaväehaiglas enne operatsiooni narkoosi alla panema.

Pärast seda, kui sõda oli Lõuna-Eestist üle käinud, vedeles seal metsades igasugust kraami alates tulirelvadest ning lõpetades miinide, mürskude ja padrunitega, mida kõik poisikesed kirglikult kogusid. Kuulipildujaid igaühele siiski ei jagunud, mistõttu üks koolivend üritas seda ise leiutada. Et ta oli sepa poeg, siis olid tal vajalikud vahendid enda arvates olemas.

Kuulipilduja ehitamine lõppes tal paraku mitme vasaku käe sõrme kaotamisega, kuid keha ja nägu jäid õnneks terveks. Ta oli nimelt võtnud isa tagavaradest ühe raudtoru, toppinud selle padruneid täis ja pistnud siis sepikoja palkide vahelt läbi. Seejärel oli ta võtnud naela ja haamri ning andnud nende abil viimase padruni tongile paraja hoobi. Toru lendas muidugi lõhki ja koos sellega jäigi ta ilma ka mitmest sõrmest.

Nii minu kui ka tema õnnetus olid siiski veel suhteliselt õnnelikud õnnetused. Paljud lapsed kaotasid relvade ja lahingumoonaga mängides ka elu. Seda mitte ainult sõja ajal, vaid ka palju aega pärast seda.

Väikestel poistel on isevärki psühholoogia, mistõttu nad oma õnnetustest eriti ei õpi. Vähemalt mina ei osanud õppida. Ja paljud minu lapsepõlvekaaslased samuti. Miks täiskasvanud meid ei õpetanud? Eks nad õpetasid kindlasti ka, aga kui ümberringi käib sõda ja kogu nende elu on samuti pea peale pööratud, ei suuda nemadki igal hetkel laste suhtes tähelepanelikud olla.

Aasta pärast oma granaadiõnnetust, mille mälestuseks on mul tänaseni jalgades mitu kildu ja üks veel pihupesas, otsustasime koos naabripoistega korraldada metsa ääres põlluserval paraja tulevärgi. Selleks kogusime ümbruskonnast kokku suure hulga igasugust lõhkemata lahingumoona, alates püssipadrunitest ja lõpetades mingite mürskudega, ning katsime need kuivade okstega, et saaksime ilusa suure lõkke.

Lõkke süütamiseks raputasime selle kõrvale paari meetri pikkuse püssirohust raja, mis pidi etendama süütenööri osa ja võimaldama meil lõkke süttimise ajaks ohutult varjuda. Paraku astus just siis, kui püssirohutuli oli jõudmas lõkkeni, metsast välja üks seenekorviga naabritädi. Meie kukkusime karjuma, et ära tule. Tädi kadus tulistjalu metsa tagasi, aga kahjuks tundis ta meid muidugi ära ja enne, kui me ükskord ise koju jõudsime, oli kõigil emadel juba asi teada.

Mõned aastad pärast sõda kolisime maalt ära Tallinna ja sealt hiljem edasi Rakverre. Tallinnas paugutamine jätkus, kuigi püsse ja püstoleid seal enam poiste käes ei olnud, nagu esimestel sõjajärgsetel aastatel Võrumaal. Eks pealinnas oli kord karmim ka kui maal ja miilitsaid rohkem. Aga pauku tehti sealgi, sest vintpüssipadrunid olid esialgu veel üsna levinud kaup. Pandi padrun kivi peale, löödi teise kiviga otsa ja oligi elamus käes.

Kuhu kuul lendas, sellele keegi ei mõelnud. Teine nipp oli see, et kuul loksutati padruni otsast lahti ja siis kallati padrunikestast mingi osa püssirohust välja. Seejärel suruti kuul padrunisse tagasi ja kallati sinna ka ülejäänud püssirohi. Kui see süüdati, sai jälle ilusa paugu.

Teiseks ahvatluseks olid varemed, kus poisikesed ikka armastasid turnida. Ka Rakveres oli pärast sõda varemeid palju, sest lisaks keskaegsetele linnusevaremetele pakkusid turnimisrõõmu ka mingi endise vabriku, vist leivavabriku varemed ja eriti selle korsten. Mul oli Rakveres kaks hulljulget sõpra, kes olid valmis igale poole üles ronima. Nendega koos käisin ma ise ka selle korstna otsas, kuigi endal süda vaprusest värises.

Kas sõda Ida-Ukrainas lakkab? Võibolla lakkab varsti, võibolla mitte. Aga isegi kui lakkab, ega laste elu seal niipea eriti ohutumaks muutu. Eriti uudishimulikel poisikestel, kelle jaoks vedeleb seal tõenäoliselt igal pool midagi põnevat, mis sõjast ja sõjaväelastest maha on jäänud. Nii relvi kui ka kõikvõimalikku lõhkematerjali, rääkimata varisemisohtlikest varemetest, kus nad kindlasti tahavad hakata turnima.

Kui veel relvadest rääkida, siis kas on mõeldav, et mõni vaenupool neid meelega igale poole maha jätab? Mis eesmärgil? Võibolla selleks, et süvendada rahva hulgas hirmu. Kui näidendis on püss esimeses vaatuses seinal, siis kolmandas vaatuses teeb see tavaliselt ka pauku. Teine võimalus on see, et relvi ja muud lahinguvarustust kaotatakse lihtsalt lohakusest, mis võib nagu nende meelega mahajätmine samuti osutuda kuritegelikuks.

Ma ei tea ja ei saa kunagi teada, kas need kaks punasoldatit, kes kunagi ammusel ajal tädimehe tallu ööbima tulid, jätsid oma granaadi õue peale tõesti kogemata, lihtsalt lohakusest. Võibolla oligi nii, võibolla mitte. Minu jaoks see tagajärge ei muutnud.