Eile teatasid Rootsi kaitsejõud, et lõpetavad oma «luureoperatsiooni» Stockholmi saarestikus. Midagi kindlat nädalapikkuse allveelaevajahi käigus ei leitud. Rootsi mereväe kontradmiral Andres Grenstad ütles briifingul, et nende hinnangul toimus seal «tõenäoline võõrriigi veealune tegevus», ent kindlat teavet, mis alusega oli tegu, mis riigile see kuulus ning mida too Rootsi rannikul tegi, ei õnnestunud saada.
Operatsioon läks maksma ca 20 miljonit Rootsi krooni, ehk umbes 2,2 miljonit eurot. Rootsi kaitsejõudude olematu edu allveelaevajahi käigus pälvis eile ka üpris iroonilisi kommentaare Vene kaitseministeeriumilt. Ministeeriumi pressišeff kindralmajor Igor Konašenkov kinnitas, et «šansid leida sealkandis «Vene jälge» pole suuremad kui Fillel ja Rullel püüda kinni Katuse-Karlssonit».
Reaalsuses on asi muidugi naljast suhteliselt kaugel. Ka tänase Postimehe AKst võib lugeda mitmeid materjale nii Venemaa vaadetest möödunud külmale sõjale kui sellest, milline on Rootsi tegelik võimekus Vene allveelaevu oma vetes ujumas leida ja neid takistada. Rootsi kaitsekulud olid 1980ndate algul isegi 3% SKTst, kuid nüüd on langenud 1% ligidale. Loomulik reaktsioon praegusele olukorrale, mida tulutu allveelaevapüüdmine veelgi näitlikustas, oleks kaitsekulude tõstmine ning selge kurss NATOga liitumisele.
Viimase eesmärgipüstituse on Rootsi uus valitsus aga üpris konkreetselt välistanud. Ilmselt on nii Rootsil kui Soomel siiski põhjust tõsiselt mõelda, kuidas me siin Läänemere ääres oma julgeoleku pikaajaliselt suudame tagada. Kahtluseta saab see sündida üksnes lähedases koostöös, ning üks julgustav märk on näiteks see, et Soome on kaalumas oma seadusandlust muuta selliselt, et ka Rootsile sarnases olukorras abi pakkumist saaks otsustada senisest sujuvamalt.
Milline meie julgeolekukeskkond ettenähtavas tulevikus olema saab, on kõike muud kui lihtsa ja selge vastusega küsimus. Vaadates Venemaa viimaseid signaale, ei näi kusagilt saabuvat seda mõistlikumat joont, mis suunaks Moskvat tagasi rahvusvahelise kogukonnaga ühishuvides koostööd tegema. Ka president Vladimir Putini äsjane esinemine Sotšis «Valdai diskussiooniklubis» oli kantud rahulolematusest seni püsinud maailmakorraga.
Kui maailma Venemaale sobival moel ümber ei organiseerita, läheb asi vaid halvemaks. Putini sõnul «rahvusvahelise anarhia märgid vältimatult kasvavad» ning «juba täna on järsult kasvanud terve rea teravate konfliktide tõenäosus suurriikide kui mitte otsese, siis kaudse osalusega».
Läänemere riikidel on igatahes põhjust suhtuda võimalikesse ohtudesse tõsiselt ning panustada kaitsevõimesse nii ühiselt kui igaüks eraldi, et meie piirkonnas ilmnevast julgeolekudefitsiidist üle saada.