Kristel Kossar: ma sulle säutsun!

Kristel Kossar Foto: Erakogu

Siinkirjutajat võib Facebooki kasutajana nimetada küllalt hiliseks ärkajaks, sest liitusin kuulsa sotsiaalvõrgustikuga kõigest kolm aastat tagasi, osava veenmise tulemusena. Digitaalselt kogenud sõber töötles mind juba mõnda aega, näitas ette, kuidas sisestada kasutajanime ja parooli. Tahaks küll öelda nagu mõned sellistel puhkudel, et olin noor ja loll, aga tegelikult olin piisavalt vana ja tegin seda lihtsalt niisama, ilma mingi otsese mõjuva põhjuseta, olles teadvusel ja kaine. Ühe ööga tuli juurde 600 kontakti.

Sellest peale olen postitanud. Tõsi, rohkem passi- kui kassipilte, sest kass on muidu laisk loom küll, aga katsu sa teda pildistamiseks sättida! Mõned toidupildid ikka ka, näiteks see viimane, millel praeliha on isuäratavalt pruun ja brokoli nii roheline, nagu oleks teda juukselakiga töödeldud. Videot nõusid pesevast kassist, nokaga süntesaatorit mängivast varesest või pannkoogist, mis näeb välja nagu biitlite George Harrison, mul paraku ette näidata pole.

Üks mu rohkem kui 2500 kontaktist on ammune väga hea sõber. Ühel hommikul heliseb telefon ja toru otsas pole keegi muu kui tema. Hingepõhjani solvunud. «Sa viskasid mu oma Facebookist välja!» tulistab ta ühe hingetõmbega. Ahah. Võimalik. Luban, et räägin temaga sellest hiljem. Aga toru ära pannes pole ma väga kindel, kas tema jaoks pole virtuaalne reaalsus andnud surmahoopi ka päriselusidemetele…

Üks teine armas inimene küsib tõsimeeli, miks ma laikisin näoraamatus kellegi kolmanda teda solvavat postitust. Keegi uurib, kui hästi ma tunnen persooni N oma sõbralistis ja kas võiksin temast lähemalt sõnumitesse kirjutada. Kolmas küsib nõudlikult, kas nägin ja laikisin juba uusi postitusi tema näoraamatu-seinal. «Ma login kohe sisse» tähendab paljude jaoks ilmselt sama kui «saame kohe kokku», ja ma võiksin terve päeva veeta mahedate õnnesoovidega tuhandetele sünnipäevalastele.

Aga kokkuvõttes pole Facebook mu jaoks muud kui meelelahutus. Või siis mäng, kui soovite – kaugelt põnevam kui see teine arvutimäng, kus roheline kiivi lossis lohega võideldes raha korjab. Mu postitustele ei eelne magamata ööd ja sõltumatu Šveitsi instituudi uuring sel või tol teemal. Ma lihtsalt lustin, sest offline algab päriselu oma pärissõprade, -tunnete, -sündmuste ja -probleemidega. Virtuaalsus pole tegelikult reaalsus.

Kui saaks, siis säutsuks ka. Aga – andke andeks, mu paarkümmend jälgijat – unustasin oma Twitteri paroolid ära ja nüüd kirjutab mulle Instagramis mingi vihane USA räppar, kes tahab mu Twitteri-kontot endale. Ei julge piuksugi vastata, sest äkki tulevad muidu päriselus tukkidega mehed suure Cadillaciga ja… säh sulle siis virtuaalset reaalsust.