Arved Breidaks

FOTO: Pm

Ajakirjanik Arved Breidaks kirjutab, et riigi sõltuvus ühest välismaisest energiatarnijast on ohtlik ja selle vastu monopolide ohjeldamise seadus suunatud ongi. 

Venemaal kulus kuus aastat, et 2004. aasta oranži revolutsiooni järel Euroopa Liidu ja ­NATOga ühinemise kursi võtnud Ukraina tagasi oma kotkatiiva alla tuua. Otsustavaks jõuks ei olnud selles protsessis aga tankid, mida Venemaa edutult kasutas Gruusias, vaid Gazprom – mullune maailma tulusaim ettevõte.

Osal ukrainlastel olid veel oranžid sallid kaelas, kui Gazprom 2005. aasta märtsis ootamatult teatas, et tõstab Ukrainale tarnitava maagaasi hinda. Puhkenud gaasitüli päädis Venemaa otsusega vähendada 1. jaanuaril 2006 gaasi müüki Ukrainasse, mis tõi kaasa gaasinappuse ka mujal Euroopas.

Gaasitülid Venemaa ja Ukraina ning Venemaa ja Valgevene vahel on sellest ajast saadik olnud regulaarsed. Ukraina on maailma suuruselt kuues gaasitarbija ning neljas gaasi importöör, mis seab selle riigi majanduse käekäigu olulisel määral sõltuvusse talle müüdava gaasi hinnast.

Lihtsate ukrainlaste «töötlemine» Gazpromi pideva hinnasurve abil viis viimaks selleni, et tänavu keerasid valijad selja rivaalitsevatele oranžidele revolutsionääridele ning valisid riigi presidendiks Moskva-meelseks peetava Viktor Janukovitši.

Asjade sellist käiku meist mitte väga kaugel ja meie naaberriigi osalusel tuleks meeles pidada, kui võtame seisukoha presidendi poolt välja kuulutamata jäetud monopolide ohjeldamise seaduse suhtes. Oleks kahetsusväärne, kui detailide pärast see vastakaid arvamusi tekitav, kuid vajalik seadus jõustamata jääks.

Juunis vastu võetud seadust kutsuti küll ka monopolide põlistamise seaduseks, kuigi tegelikult peaks seda kutsuma Gazpromi-vastaseks seaduseks.

Ukraina juhtum näitas, kui ohtlik on riigi sõltuvus ühest välismaisest energiatarnijast. Õiguse eest osta Gazpromilt odavama hinnaga gaasi maksavad ukrainlased nüüd Sevastopoli mereväebaasi kasutamisega Venemaa poolt aastani 2042. Kui iseseisev on riik, mille pinnal asuvad võõrväed?

Veenva tõestuse on leidnud väide, et gaas on valuuta, millega on võimalik riike omandada, ning Venemaa ei häbene seda kasutada.

Monopolide ohjeldamise seadusega võttis riigikogu selge kursi Eesti energeetilise iseseisvuse suurendamise poole. Teadmine, et Eesti energeetika põhineb põlevkivil, on pisut uinutav, sest soojusenergia tootmisel kasutatavatest kütustest moodustas imporditav maagaas 2006. aastal majandusministeeriumi andmeil 48 protsenti, samas kui puidu osatähtsus oli 16 protsenti.

Gaasi asendamine kodumaiste taastuvate energiaallikatega pole odav. Kapitaliste tuleb kümnete ja sadade miljonite kroonide investeerimisele ärgitamiseks meelitada garantiidega, sest riik ise ju katlamaju ei oma.

Eriti oluliseks muutuvad garantiid väiksemates linnades, vallakeskustes, kus vähese kliendihulga pärast ei viitsi firmad liigutada rohkem kui hädapärast vajalik. Investeeringu tagatiseks pole aga omavalitsustel peale klientide midagi pakkuda.

Kui riik lisab sellele veel seadusega võimaldatava 12 aasta pikkuse investeerimiskindluse ehk garanteerib läbi hinna investeeringu kasumi, võiks see firmades huvi äratada.

Toasooja hind ühtlustub

Väide, et monopolide ohjeldamise seaduse abil Vene gaasi tõrjumise ja kohaliku kütuse eelistamisega saadakse toasooja hind Eestis nii-öelda kontrolli alla ja oodata on isegi hinna alanemist, pole päris tõene. Gaasi asendamisel omamaise kütusega võiks sooja hind langeda, kuid kindlasti ei alane sooja hind nendes omavalitsustes, kus juba on hakkpuidule üle mindud.

Võru linnas, kus kaugküte põhineb hakkpuidul, maksab üks megavatt-tund sooja praegu 680 krooni, samas kui maagaasiga köetavas Jõgeva linnas maksab sama kaup 859 krooni.

Kui Jõgeva peaks kord hakkpuidule üle minema ja sooja hind seal, vähemalt teoreetiliselt, alanema, ei vähenda see Võrus müüdava soojuse hinda ega isegi pidurda selle edasist tõusu. Väide, nagu hakkaks sooja hind üle Eesti tänu kohaliku kütuse eelistamisele alanema, ei pea igal pool paika.

Pigem toob see Võru-sarnastes linnades kaasa sooja hinna kasvu kiirenemise, sest kui nõudlus hakkpuidu järele kasvab, siis suureneb ka hinnasurve. See ei puuduta üksnes kaugkütte tarbijaid, vaid ka individuaalelamu omanikke, sest halupuu kallineb samuti.

Poliitikutel ei maksaks väga palju rääkida soojuse hinnalangusest, sest tegelikult hinnad Eestis hoopis ühtlustuvad. Pigem tuleks selle seaduse puhul rõhutada kohaliku taastuva kütuse osatähtsuse kasvu Eesti energeetikas, mis ongi positiivne.

Hea väljavaade maaomanikele

Vaatamata sellele, et nõudluse kasv toob kaasa puidu hinna tõusu, ei voola biomassiga kütmisel raha Eestist välja, vaid jääb siia ringlusse. Tekivad uued töökohad ning kasutust leiab maa, mis seisab söödis. Paradoksaalselt võib juhtuda, et väheviljakad söötis maad kasvavad veel rohkem võssa kui praegu – energiavõssa.

Ometi ei maksa ummisjalu tormata gaasikatlaid vanametalli kokkuostu viima, sest mõnel juhul võib gaasiga kütmine olla jätkuvalt otstarbekam kui biomassiga. Kui gaasiga kütmiseks vajalik infrastruktuur on olemas, siis pole mõtet seda ju lammutama hakata.

Küll tasuks omavalitsustel aga hinnata, mis on neile kokkuvõttes kasulikum: kas gaasiküte, mis viib raha üksnes välja, või kohaliku tooraine kasutamine, mille abil on võimalik luua ka lisaväärtust.

Ei maksa loota, et minnes üle biomassiga kütmisele, saavutab Eesti täieliku kontrolli oma soojahinna kujunemise üle. Seda ei juhtu.

Puidu hind, sealhulgas küttepuu hind, kujuneb siiski väljaspool riigipiire, ning kui puidu hind on välismaal kõrgem, siis suureneb eksport ja vastupidi. Konservatiivne nägemus Eestist, kes kütab oma majad kohaliku puiduga, mille hind ei sõltu välismaa turgudest, on naiivne ja vale.

Eesti puidu hind, sealhulgas põletispuidu hind, sõltub vägagi välisturgudel toimuvast. Tõsi, selle kujundamisel on Eesti riigil kui suurimal metsaomanikul kaalukam sõna kaasa rääkida kui naftaturu mõjutamisel.