Urve Eslas: auklikud lood

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Krimmis on hakatud raamatuid põletama, kirjutas World Bulletin mõned päevad tagasi. Kohaliku kooli raamatukogu vaadati üle, ja kõigele, kus juttu Ukrainast või mis kirjas ukraina keeles, pandi kooli hoovis tuli otsa. Ilmselt ei olnud seal tegu mine tea mis poliitiliste raamatutega, vaid ehk umbes samasugustega nagu meil koolide raamatukogudes – mõned ajalooraamatud, mõned romaanid, võib-olla mõned luulekogud.

 Ajalugu on täis raamatute põletamisi (ja ka purustamisi, jahvatamisi, uputamisi, matmisi jne), ja keda huvitab, siis ülevaate sellest saab Fernando Baezi «Raamatute hävitamise ajaloost». Iga selline akt on kurb kahel põhjusel (lisaks sellele, et tegu on vägivallaga). Esimene põhjus puudutab seda, mis juhtub selle tagajärjel mäluga. Ajaloolased armastavad öelda, et tegu on damnatio memoriae’ga, mälu hävitamisega. Näib aga, et toimuvale on veel üks seletus, mis ei pruugi sugugi meeldivam olla, pigem vastupidi.

Kui püüda tuua paralleele, siis damnatio memoriae võrdkuju on fotode võltsimine või kivitahvlitelt sõnade välja toksimine. Isegi kui kustutamisest jääb jälg – ja tavaliselt jääb –, siis see, mis kirjas või pildil oli, on üldjuhul läinud, vähemalt seni, kuni ajaloolased selle kustutamise avastavad. Üldiselt mälu aga nii ei toimi. Mõned päevad tagasi kirjutati Guardiani teadusrubriigis mälu kustutamise selektiivsusest: Jim Carrey mängitud Joel «Karge meele igaveses säras» ei unusta kõike, ja arstiteadusega tegelejad on tähele pannud, et sama juhtub ka päris elus. Mälu muutub ja moondub, mitte ei kustu. Kui miski on kaduma läinud, siis inimene täidab ise lüngad, kasutades selleks mõnd käepärast lugu.

Mälu kustumine pole aga pooltki nii ohtlik kui lugu: kui esimene tähendab lihtsalt info puudumist, siis teine tähendab moondatud tõde, mida rääkija ise tõeks peab. Raamatuhävitamised teevad just seda – muudavad lugusid.

Teine põhjus, miks iga raamatuhävitamine kurb on, puudutab selle vastandumist liberaalsusele. Nagu Krimmi kooliraamatukogu näitest näha, võib vist enam-vähem igast raamatust saada mingil hetkel poliitiline kirjandus, sest sel on midagi pistmist mäluga, näiteks et see on kirjutatud mingis keeles.

Just nagu enam-vähem igast raamatust võib saada näide liberaalsusest, kas või ainult selle läbi, et seda pole hävitatud. Parafraseerides Voltaire’i, kelle raamatud samuti tuleriidal tossanud: isegi kui mulle ei meeldi, mida te kirjutate, kaitsen ma teie vabadust seda teha. Või Eco järgi: on hea, kui raamatud jäävad alles, isegi kui nad on täis täielikku mõttetust – sest piisav põhjus raamatute säilimiseks on ka lihtsalt respekt teiste inimeste arvamuste vastu. Kuid nii mälu kui liberalism on ühtmoodi haprad ja nende kaotamiseks on palju vähem vaja kui 451 kraadi Fahrenheiti. Mis siis jääb? Kulunud lood, mis üsna augulist mälu koos hoida katsuvad ja sellistele lugudele omaselt respektist teise mõtete vastu üsna kaugel on. Rahandusministri «sisserändaja poega roosast erakonnast» umbes selles valguses vaadata tulekski.