Andrus Karnau: Malmstein ja Borodin

Andrus Karnau Foto: Pm

Kui oleks teadnud, siis oleks kodunt ära läinud. Umbes nii ütles Tõnisson, kui Toots tuli raha laenama. Aga ei teadnud, sest Krediidipank on vaikselt ja korralikult toiminud. Või vähemalt kuni selle ajani, mil Vene oligarh Andrei Borodin 2011. aastal panga aktsiatega tehinguid tegema hakkas. 2011. aastast alates on Krediidipank külvanud segadust, süüdistusi, kohtuasju, koos sellega ka ohtralt usaldamatust kohaliku finantsjärelevalve vastu. Krediidipank on nagu väike Vene allveelaev, mis kükitab kusagil Rootsi skääride vahel. Me ei tea, millal tuleb sealt järgmine ebameeldiv üllatus.

Finantsinspektsiooni endine juht Raul Malmstein otsis selle aasta suvel kontakti Moskva Panga esindajaga, et vahendada Krediidipanga aktsiate ostu. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis võtsid Moskva Panga advokaadid Malmsteini kirja ja kasutasid seda tõendina Eesti kohtus. Moskva Pangal on pooleli hulk kohtuasju omandiõiguse teostamise pärast Krediidipangas. Nad ei saa seda teostada, sest panga nõukogu esimees, vähemusosanik Andrus Kluge on selle edukalt blokeerinud. Kui kuulata Kluge argumente, miks ta seda teeb, siis ei saa öelda, et ta on seda tehes valesti käitunud.

Kohtust edasi rändas Malmsteini kiri ajakirjandusse. Mis mõju sellel kõigel on, pole raske ära arvata. Eesti finantsinspektsioon, osake Euroopa Liidu järelevalvest, on diskrediteeritud, sest küll juba endisel, aga ikkagi väga olulisele infole juurde pääsenud isikul lasub kahtlus siseinfo kasutamises omakasupüüdlikel eesmärkidel. Malmstein sai ametist lahti selle aasta alguses. Pool aastat hiljem saatis ta Moskva Pangale kirja, milles pakub koos Cresco juhi Olev Schultziga, et ostavad Krediidipanga osakud ära. Vähe sellest, samas kirjas kinnitab Malmstein, et teeb samasuguse pakkumise ka Borodinile. Malmstein kirjutab, et tahavad osta ka Borodinilt Krediidipanga osakud, mida viimane kaudselt kontrollib. Jutt käib siis Krediidipanga praeguse nõukogu esimehe Andrus Kluge ja tema lähemate äripartnerite firmadele kuuluvaist osakuist.

Venelastel ei tohiks olla põhjust Eesti finantsinspektsiooni ja selle endist juhti rünnata. Finantsinspektsioon on seni pigem kaitsnud Moskva Panga huve Krediidipangas. Või kui üldse vaadata inspektsiooni käitumist, siis pigem asub meie järelevalve reeglina vaidlustes kaitsma suurema kapitaliga osapoolt. Nii ka Krediidipanga asjas. Moskva Pank kuulub Vene riiklikule kapitalile VTB ehk Vneštorgpangale.

Finantsinspektsioon  tasus Malmsteinile lahkudes nelja kuu hüvitise. See on siis aeg, mil ta ei tohiks finants­asjadega tegeleda. Kui Eesti riik tahaks oma endisele ametnikule pikemat «kodus istumise» aega määrata, siis peaks hüvitis olema selle võrra pikem. Kogu elu finantssfääris töötanud mehena on Malmsteinil keeruline leida tegevust mõnes teises valdkonnas. Aga elama ju millestki peab. Nii et kui ei õnnestu tõestada kindlat fakti, et siseinfo on rändama läinud või seda on rahaks vahetatud, siis pelgalt tõsiasjast, et Malmstein on läinud ühe investeerimispanga teenistusse, ei piisa tema ristilöömiseks või hukkamõistmiseks.

Teisalt on kahtlused õhku visatud ja neist enam lahti ei saa. Kahju on sündinud. Nii nagu Kluge ei saa enam kunagi lahti sildist, et ta on Borodini tankist. Või üks endine europarlamendi saadik teda jälitavast väitest, et on saanud kalleid kingitusi ühelt Inglismaal redutavalt ärimehelt Eesti poliitikute mõjutamiseks. Ikka sellesama Krediidipanga asja soodsamaks lahendamiseks.