/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2009/04/08/160530t1h8c48.jpg)
Kellel on rahavaru, saab endale pikki vaidlusi lubada, kellel pole...
Juhtkiri: venivad töövaidlused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töövaidluste aeglase lahendamise tõttu ei saa inimesed kätte raha, mida nad ootavad. Kuni vaidluses, kas töölepingu lõpetamine oli seaduslik või mitte, pole tehtud otsust, ei saa inimene ka töötuskindlustuse raha.
Talupojatarkuse põhjalgi võiks arvata, et mida rohkem inimesi töö kaotab, seda rohkem on ka neid juhtumeid, kus töösuhte lõpus jääb üles mõni tüliküsimus. Tagantjärele statistikat vaadates näeme, et just nii see ongi olnud.
Paaril buumiaastal (2006 ja 2007) said töövaidluskomisjonid suhteliselt vähe avaldusi – kaks ja pool tuhat. Kui algas vallandamiste laine, siis kasvas ka lahendamist vajavate tüliasjade arv.
Ülemöödunud aastal esitati töövaidluskomisjonidele 4102 ja eelmisel aastal 6371 uut avaldust.
Kui 2008. aastal juhtunut võib veel mõista kui ootamatust, siis eelmise aasta kasvuks oleks ometi pidanud valmis olema. See on juhtimise ja planeerimise praak.
Nüüd eeldatakse, et kuna vallandamiste laine on möödas ning olukord tööturul stabiliseerumas, uusi avaldusi enam nii palju peale ei tule.
Töövaidluskomisjoni veski peaks jahvatama kohtu omast kiiremini, see ongi üks nende komisjonide loomise ja olemasolu mõte. Esitatud avaldus peaks komisjonis arutusele tulema kuu jooksul ja otsuse saab kätte juba istungi päeval.
Tegelikult on töövaidluskomisjonid üle koormatud ning seda, et sinu avaldus ette võetaks, tuleb tihtipeale oodata rohkem kui kolm kuud.
Tööinspektsioon kaalub mõtet, et pikemad ooteajad kirjutataks seadusesse. Inimsõbralik see plaan kindlasti pole. Kellel on sääste, saab endale pikki vaidlusi lubada. Kellel pole, võivad ennast kiiresti leida sunnitud valiku eest nõudmistest loobuda.
Vaidluste lahendamise kiirusel on väga selged tagajärjed inimeste elule ning aeglus seab oma õiguste kaitsmisel halvemasse olukorda need, kes pole jõudnud või taibanud varusid koguda.
Pealegi kulutab veniv vaidlus tühja inimeste aega ja vaimujõudu, mis nii nende endi kui ka kogu ühiskonna huvides peaks kuluma uue töö otsimisele, enese täiendamisele, sootuks uue eriala omandamisele või üldisemalt edaspidiste eluplaanide seadmisele.
Kui lahendamata tüliasju on praegustele komisjonidele üle jõu käivalt palju, siis tuleks neid komisjone juurde teha. Kindlasti ei käi see lihtsalt sõrmenipsuga, komisjonide juhatajateks olevad ametnikud ja liikmetest töötajate ja tööandjate ühingute esindajad peavad tööõigust tundma jne.
Ent on raske uskuda, et ajal, mil meil on suur tööpuudus ja mõned kipuvad rääkima sellest, et juriste on Eestis koolitatud liiga palju, oleks täiesti võimatu kiiresti täiendavaid komisjone moodustada.