Jaan Tätte «Tuulevaiksel ööl» on viimaste aegade lauldavaim laul Eestis. Südametes tormi tõotava Tätte kontsertidele joostakse tormi.
Rein Veidemann: Jaan Tätte fenomen
6. august 2010, 11:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusika ja esinemislaadiga kokku sobivatest intiimsematest kontserdipaikadest tuleb loobuda. Pirita klooster juba ummistus. Viljandi Kaevumäelt kolitakse lauluväljakule.
Korraldajad seletavad Tätte-tungi sooviga lauljat veel korraks kuulata, enne kui ümbermaailmareis ta pooleteiseks aastaks ära viib. Oma osa mängib ka uputav kontserdireklaam, millest aimub suure raha teenimise soovi. Teadagi, kogu reis läheb palju maksma ja koju jäävad peredki vajavad elamiseks raha.
Aga Tätte ja ta sõbra Matvere kontsertidele tuldaks ilma erilise reklaamitagi. Mis see on, mis on teinud Tättest ja tema lauludest kusagil varasest keskeast alates eestlaste lemmiku?
Küllap tunne, et ta on üks nende hulgast, lihtne karune eesti mees, muhe ja kaastundlik jutuvestja, kelle lood lähevad ühel hetkel sujuvalt üle lauluks.
Tätte paljude laulude ühetaoline põhi paneb muusikafriigi kukalt kratsima: eks ta kuulu kuhugi 1960ndatel eesti folgi algatanud Tõnu Tepandi, ansamblite Peoleo, Rajacas jts traditsiooni.
On aga veel mõned võib-olla isegi teadvustamata mõjurid, mis teevad Tätte lauludest (aga osalt ka draamaloomingust) omaette ilmingu. Võtame kas või sellesama monotoonsuse.
Ehk vaatab sealt vastu eesti regilaulu monotoonsus, mille taustal mõni kirkam hetk paistab lausa plahvatusena? Meloodiate lihtne muster läheb kokku jutustatavaga: Tätte tekstides on igaühe elu põhisündmustik: sünd, armastus, perekond, tulemised ja lahkumised.
Aga seal on veel midagi niisugust, mida pean eestlastele olemuslikuks ning mille äratundmine kuulajates ajendabki nägema Tättes meediumi. See on eksistentsiaalne nukrus.
Mitte sünk pessimism, mitte ahastus, nagu on sageli eestlasi iseloomustatud lõunamaalaste taustal. See pole ka apaatia, mis kroonib üksteise närimisest, kadestamisest, alaväärsustundega üles köetud rabelemistest väsinud eestlasi.
Ei, Tätte laulude nukrus on soomlasi ja eestlasi ühendav melanhoolia, hell ja ülendav nukrus, mida põhjapoolsed sugulased elavad välja oma tangodes, eestlased aga «Tuulevaiksel ööl» kuulates.
Ja nõnda nad siis tormavadki Tätte kontserdile, et tajuda, kuidas töös ja argirutiinis paakunud hinges miilab ometi midagi, mis hoiab koos seda rahvast ja toidab ta elujõudu. Mis aitab lohutada ja loota, et kord ootab igaüht võimalus teha tormi oma südames.