Vilja Savisaar-Toomast

FOTO: Viktor Burkivski

Eelolevas valimiskampaanias peaks tähtsal kohal olema sotsiaalpoliitika, mis on ka osa julgeolekupoliitikast, kirjutab poliitik Vilja Savisaar-Toomast (Reformierakond).

Meedias on palju juttu olnud Reformierakonna rahvuslikust julgeolekustrateegiast, mis pakub inimestele kindlustunnet, et peaministrierakond tegeleb riigikaitse küsimustega igal tasandil. Julgeolek selle sõna laiemas tähenduses ei piirdu aga ainult sõjalise kaitsevõimega. Sama olulisel kohal on Eesti elanike igapäevane toimetulek ning usk oma kodumaa tulevikku. Julgeolekupoliitika haakub kõigi teiste valdkondadega, sealhulgas eriti tihedalt riikliku sotsiaalpoliitikaga, mis puudutab kõiki Eesti elanikke.  

Iseseisev Eesti Vabariik saab olla edukas ainult siis, kui kaasame ja toetame iga inimest. Mitte ükski laps, täiskasvanu ega pensionär ei tohi tunda end tähtsusetu või kõrvalejäetuna. Samal ajal tuleb meil ka sotsiaalküsimustes endale aru anda, et riigi rahalised võimalused on piiratud ning laenuraha toel inimeste elutaseme tõstmine oleks lühinägelik. Just seetõttu tegutseb Reformierakond kõige aktiivsemalt ettevõtluskeskkonna arendamise ja seeläbi majanduskasvu loomise nimel. Meie arusaam majandusest ei tugine kõike reguleerival riigil, vaid aktiivsetel ja teotahtelistel inimestel. Ettevõtjad loovad lisandväärtust endale ja teistele kaaskodanikele.

Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsioon tõstab uuest aastast märgatavalt lapsetoetusi ja pensione ning üle mitme aasta tõuseb ka tulumaksuvaba miinimum. Kõigi tööinimeste sissetulekuid suurendab ka tulumaksu ja töötuskindlustusmakse langetamine. Need muudatused on võimalikud tänu majanduskasvule ning viiakse ellu ilma inimesi või ettevõtteid täiendavalt maksustamata. See on põhimõtteline lähenemine, mis välistab ühe või teise ühiskonnagrupi toetamise teiste arvelt. Samasugust vastutustundlikku poliitikat soovib erakond jätkata ka pärast riigikogu valimisi.

Valimiste lähenedes meeldib osadel poliitikutel kahjuks lubada rahvale võimalikult palju ja võimalikult kiiresti. Mind isiklikult teevad murelikuks katteta loosungid laiaulatuslikest maksuvabastustest ning alampalga kiirest kasvust. Me ei saa ära unustada, et Eestit ei muuda jõukamaks olemasolevate ressursside ümberjagamine, vaid stabiilne majanduskasv. Majanduslik areng on tänase Eesti ja kogu Euroopa Liidu üks tõsisemaid väljakutseid, millega tuleb igapäevaselt töötada. Ilma rahalise katteta populistlikud lubadused võivad küll valimistel hääli tuua, kuid pole reaalselt teostatavad. 

Viimasel ajal eriti populaarseks muutunud alampalga küsimuses eksitavad mitmed vasakpoolsed poliitikud lihtsalt rahvast. Miinimumpalga lepivad kokku Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Ametiühingute Keskliit ning järgmisel aastal tõuseb see 355-lt eurolt 390 euroni, ehk ca 10 protsenti. Kasvutempo sõltub taaskord majanduskasvust, mis suurendab järk-järgult ettevõtete rahalisi võimalusi. Jõumeetodil ettevõtjatele pealesurutud ülikiire palgatõus viiks hoopis töökohtade arvu vähenemiseni ehk suurendaks tööpuudust. Seetõttu on Reformierakond juba teatanud, et ei kavatse valimiseelsest enampakkumisest osa võtta. 

Valimiseelse populismi asemel vajab Eesti tõsiseid arutelusid ning senisest läbimõeldumat lähenemist paljudes sotsiaalküsimustes. Eestis on täna ligi kolmandik elanikkonnast pensionärid ning meie ühiskond vananeb iga aastaga. Riik ei saa probleemi ignoreerida, vaid peab koos oma elanikega lahendusi leidma. Liberaalne majanduspoliitika eelistab täiendavate maksude kehtestamise või olemasolevate tõstmise asemel motiveerida inimesi rohkem enda tulevikku investeerima. Elukestva õppe propageerimine ning teine ja kolmas pensionisammas aitavad tänastel noortel vanaduseaks paremini valmis olla. Samal ajal tuleb riigitasandil leida vahendeid iga-aastase pensionitõusu tagamiseks, sest tänased eakad on aastakümnete pikkuse tööga ära teeninud parema pensioni. Nagu oma arvamusloo alguses välja tõin, ei tohi sotsiaalselt vastutustundlik riik kedagi hooletusse jätta. 

Julge, kuid möödapääsmatu samm Eesti sotsiaalsüsteemi parandamise suunas on Euroopa Liidu rahalisel toel planeeritav töövõimereform, mille eesmärk on senisest enam inimesi kaasata tööturule. Liberaalina nõustun kindlasti, et ühtegi inimest ei tohi maha kanda tema puude või töövõimetuse järgi. Õige on anda inimesele võimalus talle sobivat tööd teha ning luua talle selleks sobivad tingimused. Antud juhul kehtib klassikaline «õng või kala» printsiip. Täna tööturult kõrvale jäänud inimeste senisest aktiivsem kaasamine aitab neid paremini ühiskonnaellu lõimida ja teenib nii nende kui ka Eesti riigi huve.

Me elame piiratud ressurssidega ühiskonnas ning seetõttu tuleb maksumaksjate raha jagamisel olla võimalikult vastutustundlik ja efektiivne. Just seetõttu toetan ka mina üldiste lapsetoetuste kõrval täiendavat, vajaduspõhiste peretoetuste süsteemi, mis toetab kõige rohkem neid, kes enim abi vajavad. Loomulikult on alati lihtsam ja tihti ka populaarsem tõsta toetusi kõigil korraga, kuid meie riik pole nii jõukas, et toetusi lennukilt jagada. Eesti maksumaksjate tegelikes huvides on siiski, et erinevad riiklikud toetused jõuaksid esmajoones reaalsete abivajajateni. 

Järgnevatel kuudel kuuleme kindlasti veel palju suurelennulisi, kuid ainult valimisteks välja töötatud lubadusi. Õnneks mõistavad Eesti valijad, et valimiskampaania korras riik üleöö rikkaks ei saa. Majanduslikus arengus pole otseteid, kuid vastutustundliku majandus- ja sotsiaalpoliitika jätkumisel liigume õiges suunas edasi.