Neeme Korv

FOTO: Peeter Langovits

Suurte süsteemide puhul peetakse tähtsaks dubleerimist. Kohati tehakse seda koguni mitmekordselt, näiteks lennunduses. Avalik huvi ja ärihuvi on siin põimunud. Kui kompanii lakkab mõtlemast reisija turvalisusele või selle arvelt kokku hoidma, on varem või hiljem kuri karjas. Ja see võib ühtlasi tähendada ettevõtte luigelaulu.

Kuid üldiselt püütakse erasektoris olla efektiivsed ja vähendada kulusid, mis tulupoolde lisaväärtust tooma ei kipu. Mõnes valdkonnas satuvad mainitud huvid siis paraku konflikti. Näiteks panganduses sularahatehingud.

Kaardimaksete arv ja käive on viimastel aastatel tublisti kasvanud. Aasta tagasi teatas näiteks Swedbank, et euro kasutuselevõtust on igakuine kaardimaksete summa kasvanud 75 miljoni euro võrra, 200 miljoni euroni kuus. Sularahaautomaate kasutatakse vähem. Ning pangad annavad trendile lisahoogu – automaate jääb vähemaks, sularahaga seotud teenused muutuvad kallimaks. Suuremates pankades on sularaha tasuta väljavõtmisele kehtestatud piirmäärad. Vaikselt õhutatakse läbi ajakirjanduse (mobiilseid) kaarditerminale kasutama.

Üldiselt on inimeste hoiak kujunenudki pigem selliseks, et kui keegi kuskil sularaha teema tõstatab, siis öeldakse, et «mul küll probleemi ei ole». Kuid probleemi ei ole täpselt senikaua, kui seistakse näiteks kaubanduskeskuse järjekorras, ostukäru täis ja vinguv laps käeotsas, ning selgub, et kaardimaksed on miskipärast häiritud. Olen selliseid olukordi näinud päris sageli ning ei pea end seda kommentaari kirjutades ka tagurlaseks ega üleilmsele progressile vastanduvaks don Quijoteks.

Linnainimesed tajuvad, et dubleeriv osa süsteemist ehk sularaha on alati kuskil olemas. Väiksemates kohtades, maapiirkondadest kõnelemata, on olukord juba praegu teine. Seal on sularahal arveldustes endiselt keskne roll. Pangabussi puudumine suurtelt laatadelt (nt Türi, Luige) on olnud paljudele kauplejatele tagasilöök. Valijate kaudu tunnetavad avaliku ja erahuvi konflikti ka poliitikud. «Sularaha on ametlik makseviis ja seetõttu peaks Eesti Panga hinnangul olema kättesaadav paindlike lahendustena igal pool Eestis,» ütles keskpanga president Ardo Hansson septembri lõpus riigikogus. Hansson tõdes probleemi olemasolu ning pakkus ka välja lahendused, mis nõuavad teemaga tegelemist nii riigilt, omavalitsustelt kui ka kommertspankadelt.

Kui ei aita riik, siis linn tingimata. Omal moel. Tallinna ühistupanka palgatakse juba kõlava nimega tegelasi. Võib aimata poliitilist aktsiooni à la linnapood. Jah, ilgume küll, aga järjekordne konks, mille külge riigile vastandumise loosung riputada, ulatatakse ise kampaaniameistritele kätte. Ma ei kahtle hetkekski, et see sobival hetkel võimsa aplombiga välja mängitakse. Poliitika ja sularaha, kes neid jõuaks lahuta!