Märt Meesak: poliitika vajab värsket õhku

Märt Meesak. Foto: Erakogu

Eesti Vabaerakonna juhatuse liige ja Konguta vallavolikogu esimees Märt Meesak kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti poliitika vajab värsket õhku.

Oleme Eestis jõudnud olukorda, kus lihtne inimene meie seast on lihtsalt üks miljonist. Nagu ka kunagi Eesti menubändi laul «Ühega miljonist» võiks kõlada täna Eestis elava inimese hüüe, kui nad lõpuks teineteist sellest massist üles leiavad. Sellega aga ilus muinasjutt ka lõpeb, nii nagu selle laulu sõnadki.

Olukord on murettekitav. Me kõik, kes me siin igapäevaselt oma leiba teenime, makse maksame ja teenuseid kasutame, oleme vaid üks tühine ühik statistikas. Lisaks sellele, et just meie, need keskmised eestimaalased, teenime statistika järgsest kesmisest palgast alla, maksame keskmiselt kõige enam makse suhtarvuna  oma teenitud rahast ja peame oma igapäevase korraliku kodaniku kohusena ka riigile hea kodanik olema. Selleks me tegeleme omajagu heategevuse või vabatahtlikusega. Olgu selleks siis kaitseliitlaseks olek, vabatahtlik pritsumees või Teeme Ära talguline.

Mida me aga riigilt vastu saame. Täna, olukorras kus igaüks võitleb siin ilmas ise oma eksistentsi eest, selles rahamaailmas. Saame kõrged aktsiisid, et me ometi midagi paha ei tarvitaks üleliia. Saame kopsakad riigilõivud, kuna kuskilt peab riigieelarvet ühiselt täitma. Saame palju uusi reguleerivaid seadusi ja seaduse ning reguleerimise muutmise seadusi, et me ometi täpselt mööda nööri käiksime. Ikka selleks, et me oma riigile head ja õiged kodanikud oleksime, sõnakuulekad ja juhitud.

Saame lehest lugeda ja telekast kuulda, kuidas  riiki maailmas kiidetakse. Riigi juhid on teinud uskumatult head tööd ning valitsused on viinud meid edukuse joonele. Kuuleme arvamusi, kus valitud tee on seniajani olnud õige ning riigi juhid on ilmeksimatud. Näeme ja kogeme hoiakut, kus Euroopa Liit on kõiges halvas, mis Eesti riigis vaja läbi viia, süüdi. Ometi riigi kõrged juhid on ise seal ELi juhtfiguuride seas ja aina enam nad sinna minna tahavad. Esindama on nad läinud ja lähevad küll riiki, aga kuna teised riigid on seal kõik pahad ja tahavad halbu seadusi ja muudatusi, siis ega muutusi loota pole.

Teame, et riigieelarve ei ole põhjatu auk, kust kogu aeg priskeid jäneseid välja tõmmata. Ja meie, lihtrahvas, ei saagi kunagi aru saama, kui raske on sinna põhjaga auku seda rasket raha riigiisadel teenida. Veel aga raskem on seda kõigile võrdselt jagada, kuna no pole nagu mida jagada. Selle teadmise on rahandusminister juba ammu kõigile pealuu sisse tagunud. Miks aga pole mida jagada ja mis alustel ühed saavad katuserahasid ja riigierakonnad surmkindlalt alati riigieelarvelist toetust samas suurusjärgus, see ei ole meie, lihtsate inimeste arutada.

Ametnikke ja uhkeid suuri uusi riigiasutuste hooneid on vaja selleks, et riiki teenivad ja rasket tööd tegevad teenistujad saaksid veelgi paremad tingimused uute seaduste ja bürokraatiate rakendamiseks. Oma riik ongi kallis. Seda oleme ka palju kuulnud, et meil ometi ei tekiks lisaküsimusi. Me ju ei taha omariiklusest loobuda. Lihne ja dialoogi tappev vastuväide, summutamaks vähimgi lisaküsimus või hüüe.

Neid on loomulikult vaja juurde palgata, sest riigil on vaja meid kõiki kontrollida, juhtida ning veel kord kontrollida ja üle kontrollida. Et ei juhtuks seda, et me ometi ettevõtlikeks hakkaks ja midagi ise tavalise inimesena julgeks ära teha või otsustada. Kindlasti on seal suur kahtlus pettusteks ja seda riik peab kontrollima ja ka kontrolli kontrollima. Parem karta kui kahetseda. Kes see rumal ikka sellistes tingimustes veel ettevõtjaks hakkab ja siis veel ausaks ettevõtjaks. Kõik on ju tehtud selliselt, et see pole võimalik.

Meie, nii sina kui mina aga oleme ju tegelikult ka olemas. Me ei ole üks suur hall mass. Jah, oleme küll üks miljonist, kuid mitte kauaks. Varsti meid pole enam niipaljugi, sellises hangunud keskkonnas. Meil kõigil on omad arvamused, rõõmud ja mured. Meil kõigil on omad teadmised, kogemused ja unistused. Meie ju olemegi tegelikult see riik!

See sama riik, mida meie poolt valitud või lubatud juhid täna juhivad. Juhivad selliselt, kus meid ei kuulata ja meid peetakse tülikaks massiks. Meie aga olemegi ju see riik, kes meid vägisi pisendada püüab ja meile endale rumalaid seadusi kehtestab. Meie ise laseme ennast riigiks pidavatel juhtidel seda kõike endaga teha! Juhivad ja juhivad, kuid ise nad ka päris täpselt pole veel teadmiseni jõudnud, kuhu nad siis riigi juhivad. Ainus teadmine on see, et neil on õige tee. Kuhu tee viib, sinna pole põhjust hetkel kellelgi vaadata. Küll siis vaatab, kui kohal oleme.

Poliitikat saab teha mitmeti: kuulates, kaasates ja dialoogi pidades. Või vastupidi: käskides, dikteerides ja monoloogi pidades. Üks on siin kindel. Tänane poliitiline süsteem on halvaks läinud nende tänaste mugavustsooni jäänud valitsejate käeall. Laseme meie ise sellest süsteemist selle seisva õhu välja. Seal sees olijatel on soe ja mõnus olla ning nad on selle seisva õhuga harjunud. Nemad ise seda tegema ei hakka, aitame neid. Poliitika vajab värsket õhku!