Hiljuti vastuvõetud kooseluseadusest on palju räägitud, nagu ka sellest, mida seadus endaga kaasa toob. Seaduse vastuvõtmisele eelnes räpane ja riiki lõhestav debatt, järgnes aga arutelu teemal, miks siiski nii läks. Kahjuks on kogu see mõtete virr-varr toimunud mingil määral valede kaalutluste ümber.
Alustaks sellest, et väga nukker oli näha kuidas üks vähemus suutis, baseerudes populismile ja väikesele osale seaduseelnõust, pöörata kaks kolmandikku Eesti rahvast teise vähemuse vastu. Inimesed, kelle elus mängib usk tähtsat rolli, moodustavad siiski kõigest 14 protsenti Eesti elanikkonnast. Seega tekib küsimus, et miks oli kooseluseaduse vastastel võimalik oma kampaaniaga koguda niivõrd suur toetus. Sellele küsimusele vastas alateadlikult Eesti olümipavõitja Erki Nool, kes ütles: «Peame arvestama, et vene ajal oli see kriminaalselt karistatav. 25 aastat tagasi igasugune vennike oma tilliga tänaval ei vehkinud».
Selles tsitaadis peitubki vastus kahele küsimusele; miks oli (ja ilmselt ikka veel on) nii suur protsent rahvast geide vastu ja miks on kooseluseadus tähtis. Pärast kuutekümmet aastat okupatsiooni, kus isikuvabadust ei eksisteerinud, vähemuste õigustest rääkimata, ei ole üllatav, et tolleaegsed hoiakud ja arusaamad on niivõrd juurdunud ning mängivad rolli poliitmaastikul ka praegu. Valdav enamus eesti rahvast on siiski kasvanud üles Nõukogude ajal ja valdav enamus kooseluseaduse oponentidest juhindus sellele ajastule omaste põhimõtete järgi. Erinevalt näiteks Ühendriikidest või Venemaast, kus geide võrdõiguslikkusele seisavad vastu usklikud, kes räägivad jumalateotusest, esinesid meil peamiselt niiöelda «meditsiinilised» arusaamad homoseksualismist kui hälbest (kuitahes aegunud nad ka poleks).