Jaak Jõerüüt

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ühtegi institutsiooni, ka perekonda (seaduse mõttes), ei maksa pühaks pidada. Inimese eluviis on tema isiklik valik, leiab kirjanik Jaak Jõerüüt.

1968. aasta sügisel saadeti tolle ajastu reeglite kohaselt üliõpilasi kolhoosi. Ka Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna omi. Kes pandi mis tööd tegema, aga meie kursus oli kuu aega kusagil Aravete lähedal võsa vahel ja me valasime tulevase sigala betoonpõrandat. Tüdinesin habeme ajamisest ja kui ma linna tagasi jõudsin, oli mu väljanägemine järsult muutunud. Kohe selgus, et see oli paljudele liig. Elasin vanemate juures Kivimäel ja jaamaperroonil elektrirongi oodates hakkasin igal hommikul tajuma pilke, mis olid teravad kui nõelad. Pilkudes oli vaenu ja põlgust. Ma olin muutunud teistsuguseks, habe polnud väikekodanlikkusega segatud nõukogude äärelinnaõhkkonnas kombeks. Ma olin äkitselt vale inimene.

Aasta hiljem lasin kodust jalga ja hakkasin hulkuma. Raha lõppes ruttu otsa, vähesed riided ja ainsad jalanõud kulusid mõne ajaga salongikõlbmatuks, juuksed kasvasid iseenesest pikaks. Ma muutusin mõneks aastaks väga teistsuguseks. See oli liig ka Tallinna kesklinnas ning üldse tolleaegses Eestis. Pikajuukselisi oli veel vähe, habeme pluss pikkade juustega inimesi veel vähem. Instituudist sain algul tänu suuremeelsetele õppejõududele (eesotsas hilisema akadeemiku Uno Merestega) akadeemilise puhkuse, aga pärast lasin end ülbelt eksmatrikuleerida. Olin muutunud nii väljanägemiselt kui eluviisilt väga valeks inimeseks väga paljude arvates.

Aga mitte kõigi arvates, kuid see oleks omaette jutt nagu ka see, et mis instituudiga edasi sai.

Praeguses Eestis on jälle kired möllamas teistsuguste inimeste ümber ja see põhimõtteline möll puudutab mind ka isiklikult. Ei, ma ei kuulu vikerkaarerahva sekka, kuid sõpru mul nende hulgas on. Kuid mind puudutab isiklikult kuri rünnak teistsuguste inimeste pihta, keda mõned kaas-homo-sapiensid nimetavad valedeks inimesteks, mistahes põhjusel.

Tollest ammusest ajast on mul hulk teravaid kogemusi. Päris kallale ei tuldud nagu mõnele sarnasele karvasele, kes sattus valel ajal valesse kohta, nii et nõndanimetatud korralikud kaasmaalased pärast läbiklobimist nende juuksed vägivaldselt lühemaks lõikasid. Aga verbaalseid ja nõelavaid kokkupõrkeid oli. Ka ametiisikutega. Mõned lõikajad ja torkajad kaitsesid enda meelest avalikult nõukogude võimu, mõned aga vastupidi, salaja eestlase isamaalist väärikust. Vihkamine ühendas pahaaimamatuid isamaalasi okupantidega. Aga tegelikult nad lihtsalt vihkasid ja põlgasid teistsugust inimest. Kas neist keegi iseendale tunnistas, et viha põhjuseks ei ole pikad juuksed või vanast tikitud tekist tehtud rüü karvase poisi seljas, vaid teistsugusus, seda ma ei tea.

Mu toonased pikad juuksed, veidrad isetehtud ürbid ja kaelas rippuvad ehted oli lapsemäng kõige selle kõrval, mis vallutas maailmapildi järgmistel aastakümnetel ja millega ka Eestis ollakse juba ammu nii harjunud, et mis sellest üldse rääkida. Ka sovetiaja lõpul Eestis nähtud stiilsed punkarid olid väljapeetumad ja efektsemad kui minusugused esimesed kohalikud hipid. Täna vaatan muiates klantsajakirjade fotosid, kus maailma kuulsamad moefirmad pakuvad globaalsele eliidile igal hooajal midagi sarnast sellele, mis alles mõnekümne aasta eest ühe Euroopa okupeeritud väikeriigi vaikselt nohisevaid elanikke nii kohutavalt häiris – kui nad mind ja minusuguseid tänaval või kohvikus nägid. Pakuvad väljakutsuvat, kirevat, ebastandardset teistsugusust, (mis paradoksaalsel viisil sellesama reklaami tulemusena on oma ohtliku teistsugususe ja ebastandardsuse kaotanud.)

Tasub ka meenutada, et tolsamal kuuekümnendate lõpul oli alles käega katsuda aeg, mil Ameerikas ei lastud mustanahalisi valgetega samasse bussi ega kooli ega baari. Ning sedagi, et siis, kui me Pegasuse kohvikus oma päevi veetsime ja kusagil võimukoridorides pesitsevatele tegelastele pinnuks silmas olime, ei osanud ei meie ega nemad uneski näha, et vaid mõni aastakümme hiljem saabub USA mustanahaline president NATO riigi pealinna Tallinna ja tsiteerib oma kõnes Rootsi eksiilis elanud luuletajat Marie Underit ja tol ajal enamasti Kuku klubis oma nalju loopivat Heinz Valku.

Aga kogu mu jutu üks tuum on selles, et alati on kellelgi, kes teisi ei salli, taskust võtta sõna «püha». Ja selle nimelt tahavad nad torgata, lõigata, tümitada, tõrjuda, sõimata, ähvardada. Ning tappa. Ei ole omand ega ükski maksusüsteem ega ükski ideoloogia püha, ehkki ka nii on väidetud. Selle sõnaga tuleks väga ettevaatlikult ringi käia. Ühtegi institutsiooni, ka perekonda (seaduse mõttes) ei maksa pühaks pidada. Inimese eluviis on tema isiklik valik, eluviis isenesest ei ole püha, kuid elu on püha. Ja oma elule on igal inimesel õigus. Nii lihtsad need asjad ongi.

Kui aga näha lehmi üksnes laudas rivis seisvate piimamasinatena, sigu seavabrikus plaani järgi paisuvate lihakehadena, inimest maksumaksjana ja perekonda rahvuse taastootjana, siis on sõnale elu antud äärmiselt eksitav sisu.

Kirglikus vaidluses kooseluseaduse üle olevat vahel kasutatud sümboolse nuiana ka religiooni. Mina kuulun sellisesse Eesti vähemusse nagu katoliiklased. Aga mulle oli äärmiselt ebameeldiv märgata, et ka end kristlasteks pidavad inimesed oma inimesearmastusele toetuvat usku kasutasid nüüd teiste inimeste valedeks tembeldamise vundamendina.

Ja veel.

Üks mõte, mis sellest valede inimeste vastaseks paisunud seadusevaidlusest tõuseb, on seotud poliitika tänase päeva ja tulevikuga. Loodan väga, et Eesti poliitikud oskavad nüüd senisest enam vahet teha, millal on tegemist erakondade programmiliste erinevustega, kus eriarvamused jäävad kehtima, ja millal libiseb mistahes poliitiline vaidlus ohtlikku tsooni, kus teisitimõtlejaid hakatakse mistahes põhjusel valestimõtlejateks ehk valedeks inimesteks tembeldama.