Venemaa allveesõiduki ilmumine Rootsi sisevetesse on Läänemere julgeolekukaardid segi löönud rohkem kui miski muu külma sõja lõpust alates, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: Põhjala äratuskell või hingekell?
21. oktoober 2014, 09:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa allveelaev Stockholmi saarestikus on Põhjalale mõjunud kui tiiki heidetud kivi. Laineid on näha kogu regioonis. Enim on ärevust mõistetavalt Rootsis endas, kuid silma hoitakse sündmustel peal ka Taanis ja Norras, rääkimata Soomest. Reaktsioonid on suuresti olnud äraootavad – Taani ja Norra on NATO liikmed, Soomel on iseseisev (või «eksistentsiaalne», nagu kirjutas eile Svenska Dagbladet (SvD)) kaitsevõime. Võib siiski arvata, et piirkondlik luige-haugi-vähi-mäng saab sellega ümber – ning see on midagi, mis mõjutab otseselt Eestitki. Hädas olevate rootslaste kõrval näeb vajadust uue piirkondliku asjakorralduse järele kõige selgemini Taani välispoliitika grand old man Uffe Ellemann-Jensen (välisminister 1982–1993), kelle eilsest arvamusloost leiate mõned väljatõsted lisaloos.
Venemaa allveesõiduki ilmumine Rootsi sisevetesse on Läänemere julgeolekukaardid segi löönud rohkem kui miski muu külma sõja lõpust alates. Selles, et Stockholmi skääride vahel liikles Venemaa sõjatehnikat, ei ole põhjust kahelda pärast neljapäeval Rootsi poolt salvestatud venekeelset vestlust hädaabikanalil ning reedest juba krüpteeritud sidesessiooni – mõlemad sihtpunktiga Kaliningradis, kus asub suur Venemaa mereväebaas ning eriüksus.
Rootsi kommentaatorid osutavad üksmeelselt, et tegemist pole palja naasmisega külma sõja mängude maale. Nõukogude allveelaevu on Rootsi vetes nähtud mitmel korral, kõige kuulsam juhtum oli 1981. aastal, mil tuumarelva kandnud Whiskey-tüüpi sõiduk sõitis karile Rootsi suurima merebaasi Karlskrona väravate ees. Aga on mitu olulist erinevust.
Külma sõja aegne Venemaa oli toonase globaalse vastasseisu iseärasustest tulenevalt üsna ratsionaalne faktor. Praegu tuleb kalkulatsioonide tegijail võrrandisse kirjutada «Putini enesekuvand ning Venemaa rahvuslikud huvid», nagu osutab eilse Dagens Nyheteri (DN) juhtkiri. Ja lisab, et mõlemad on ettearvamatud ning vähemalt pealtnäha tulemustest ei hooli.
Teiseks pole Rootsigi enam sama riik, mis külma sõja ajal. Pühapäeval lugejatega veebidialoogi pidanud SvD julgeolekukorrespondent Mikael Holmström luges üles peamised erinevused: kaitsekulutused on langenud 1980. lõpuaastate 2,9 protsendilt SKTst 1,1–1,2 protsendile. Sõjaväe isikkoosseisu on kärbitud. Mõned üksused on tasemel, teised jälle komplekteerimata. Reformide lõpptähtaeg langeb aastatesse 2022–2023 ning sedagi küsitavalt, kuna sotsiaaldemokraatide ja keskkonnapartei valitsus pole seni tahtnud kulutusi tõsta. Kunagise 40 merealuse asemel on Rootsil neid nüüd 11. Laevad on küll uuemad, aga nagu näitab klaperjahikogemus, on neid liiga vähe. Spetsiaalsed helikopterid, millest oleks olnud reaalset abi pühapäeval korra pinnale tõusnud allveesõiduki kiireks jälitamiseks (laevad on selleks liiga aeglased), olid Rootsil kunagi olemas – aga müüdi USAsse erafirmale, mis nendega nüüd metsatulekahjusid kustutab.
«Isegi kui me kohe alustaksime laiahaardelise sõjaväelise hankeprogrammiga, kuluks vähemalt kümme aastat, enne kui meil oleks oma nime väärt kaitsevõime. Ja selleks ajaks on praegune kriis kulmineerunud kas sõja või Venemaa kokkukukkumisega,» kirjutas 19. oktoobri DNi arvamusküljel Uppsala ülikooli idauuringute professor Stefan Hedlund.
Kolmandaks on muutunud strateegiline kontekst. Külma sõja aegne ideoloogiate konflikti kahepoolsus on kadunud, aga Venemaa on endiselt üks kahest maailma tuumasuurjõust. See tähendab, et kunagised kahepoolsed mänguteoreetilised stsenaariumid kuuluvad ajaloo prügimäele. Kehtib vaid üdini halvaendeline eeldus, et soovi korral võivad nii USA kui Venemaa üksteist täielikult hävitada. Teisisõnu, ka konventsionaalse sõja kalkulatsioonidesse tuleb sisse arvestada võimalus, et Venemaa võib kusagil naabruses kasutada taktikalist tuumarelva. Viimased on kergesti transporditavad ja piiratud hävitusjõuga, kuid mõistetavalt psühholoogiliselt halvava mõjuga.
Venemaal on selliseid lõhkepäid paar-kolm tuhat ning nende kasutamise võimalus on sisse kirjutatud kaitsedoktriini. Pühapäevases DNis osutavad Rootsi endine kaitseminister Sten Tolgfors ja kuningliku sõjateadusakadeemia juhataja Mike Winnerstig, et Putin šantažeerib nendega varjamatult läänt.
«Venemaa tahab, et läänemaailm esitaks endale NATO kaitsetagatises kahtlemiseks küsimuse: kas USA ja Euroopa suurriigid on üldse valmis kandma märkimisväärseid kaotusi liitlaste või partnerriikide kaitsmiseks Venemaa naabruses?» Selle küsimuse taga paistab pealtnäha uskumatu, aga analüütikutele Stockholmis, Varssavis ja veel mõnes linnas nüüdseks liigagi reaalseks muutunud vajadus kaaluda, milline on tõenäosus, et Putini võimaliku tuumagambiidi ohvreiks langevad just nemad.
Nii ollakse paradoksi ees. Ühelt poolt kehtib kõik see, millest kirjutab Hedlund: Ukraina vallutamiseks ei jätkunuks 40 000 mehest, mis Venemaa suve hakul riigi piirile tõi, sest lõviosa neist polnuks kasutatav ründejõuna, vaid pidanuks hoidma tagalat.
Venemaa eliitväed on Ukrainas juba kandnud suuri kaotusi ning praegused relvastusprogrammid pole majanduse allakäigu tõttu jätkusuutlikud. Itaalia merevägi üksi tuleks toime Musta mere laevastikuga ning õhu- või maasõda NATO ja Venemaa vahel lõpeks viimasele kiirelt kehvasti.
Aga, parafraseerides üht metsiku lääne mõttetera: tuumarelv teeb riigid võrdseks. Kas ja kui võrdseks, otsustab lõppkokkuvõttes keegi USA presidentidest. Millest Tolgfors ja Winnerstig järeldavad: «Eriliselt oluline Rootsi jaoks on hea transatlantiline läbisaamine USAga, kuna sellest sõltub nii meie endi kui meie lähinaabruse julgeolek. Sellise läbisaamiseta puuduvad Euroopal tööriistad selle ohuga toimetulekuks, mis Euroopa ees praegu seisab. Me loodame, et sellest saab aru kogu Rootsi valitsus.»
Ning eilne DNi juhtkiri lisab: «Aeg on lõplikult loobuda külma sõja neutraliteedist. Suured sõnad «Rootsi rollist maailmas» kaaluvad vähe, kui me ei osale täie rauaga ainsas sõjalises koostöövormis oma naabruses, mis üksi suudab garanteerida, et Putin ei raba seda, mida süda ihaldab.»
Esmapilgul paistab see üleskutsena liituda NATOga. Pikas plaanis võib see nii minnagi, aga tänastes tingimustes ja ettenähtavas tulevikus tahab Rootsi pigem võimalikult laia koostööd alliansiga. Liituda saaks Rootsi mõistlikult vaid koos Soomega, aga Soome on skeptiline. Kiire liitumine võiks lisaks kiirendada asjade halvenemist Venemaa rindel. Aga Rootsi vajab tuge ning regioonil ja NATO väetimatel liikmetel on vaja Rootsit.
Professor Hedlund polnud esimene ega jää ka viimaseks, kes osutab, et Balti riikide NATO garantii maksab reaalselt midagi vaid siis, kui Rootsi kontrollib Läänemerd ja oma õhuruumi. Niipea kui Venemaa saab enda võimusesse praegu demilitariseeritud, kuid strateegilise Ojamaa, läheks NATO vägedel mõne päeva asemel Eestisse jõudmiseks tunduvalt kauem aega.
Teisisõnu: vaja on kiiret ja paindlikku Läänemere kaitsekoostööd. Sellele vihjab ka Uffe Ellemann-Jensen. Põhjalas on kaks mitte-NATO riiki, kes samas on Põhjala tugevaimad.
Ühelt poolt on vaja kiiret lähenemist NATO ning Soome ja Rootsi vahel praktilisel tasandil. Teiselt poolt peavad NATO Ida-Euroopa liitlased, nende seas esmajoones Eesti, kiirelt mõistma, et sõnad «kõige lõimunum riik» piirkonnas ei ole väärt selle väljendi tähemärke ekraanil niipea, kui meie taga ei seisa Rootsi ega Soome.
Teisisõnu: Eesti juhid Kadriorus ja osaliselt ka Toompeal peavad läbima kiirkursused omandamaks respekti Soome ja Rootsi valikute ja valitsuste suhtes lisaks sellele, et me peame igati toetama (ja nõudma) Rootsi ja Soome võimalikult sügavat lõimimist Läänemere kaitsekoostöösse sõltumata nende formaalsest lähedusest NATO-le (midagi, millele oleme seni vastu punninud).
Nendega läbisaamine on vähim, mida saame teha selleks, et meil oleks põhjust loota, et Helsingi ja Stockholm on raskel hetkel meiega.