/nginx/o/2014/10/20/3445991t1h0b73.jpg)
Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse esimees Heiki Valner kirjutab, miks tuleks loomaomanikel oma kasside-koerte steriliseerimisele-kastreerimisele tõsisemalt mõelda.
Heiki Valner: munad maha võtta mitte alles jätta! Kuhu panna koma?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varjupaigad on pahad-pahad, sest seal hukatakse palju loomi. Tõsi ta on, et nii mõneski varjupaigas teeb raha õigust ja õnnetud hinged saadetakse loojakarja pikemalt mõtlemata.
Teisalt on olukord selline, et kui isegi väga tahetaks neid säästa, siis ka kõige loomasõbralikum varjupaik päris ilma eutanaasiata läbi ei saaks, sest pealetungiv loomaarmee on lihtsalt nii suur, et ruumi ei jaguks ka kõige parema tahtmise juures.
Ainuüksi Tallinn vajaks umbes mitme tuhande kohalist eraldi kassidele mõeldud varjupaika, aga mõne aja pärast läheks kitsaks sealgi. See on raud-polt-kindel! Kuidas need hulkuvate loomade hordid siis tekivad? Selge on see, et taevast lemmikloomad alla ei saja ja nende paljunemise taga on ikka meie kallid kaasmaalastest loomaomanikud, kes siis eri ettekäänetel oma hoolealuse steriliseerimata-kastreerimata jätavad ning soovimatuid järglasi muudkui toodavad ja hülgavad.
Maardu linna ühest bussipeatusest on leitud juba kahel korral hüljatud kutsikad ja koeraemme omanik paaritab oma peni karistamatult edasi. Paides läks veidi paremini ja Aiavilja tänaval prügikasti surema visatud vastsündinud kutsikate omanik saab ilmselt oma teenitud karistuse kätte. Möödunud nädala neljapäeva õhtul jäeti Pääsküla Rohula bussipeatusesse karbike koos tillukese kassipojaga. Laagri kooli õpilased leidsid ta, aga hirmunud ja külmunud loomake jooksis nende eest sõiduteele, tüdrukud tõttasid talle hetkeemotsiooni ajel pikemalt mõtlemata järele. Hea, et sel momendil ühtki autot ei sõitnud, sest see loomahülgamine võinuks lõppeda sootuks traagiliste tagajärgedega. Kõige enam hüljataksegi kassipoegi ja pole sugugi haruldane vaatepilt, kui meie igati tubli ning ontlik naabripere õhtuhämaruses tasahilju prügikasti kõrvale kasti kümne kassipojaga sokutab. Nõrgemad surevad, tugevamad jäävad ellu ja suguküpseks saades hulkuvate loomade arv muudkui kasvab, sest hiirekuningad, va sigimise maailmameistrid, võivad aastas poegida ju üsna mitu korda ja saada seega isegi üle paarkümne järglase. Ka koerad võivad aastas mitu korda poegida ja ühes pesakonnas võib olla isegi oma 15 kutsikat. Edasi arvutage juba ise.
Miks aga jätavad siis loomaomanikud oma lemmikud steriliseerimata? Esimene põhjus on loomulikult raha, mida meil ju alati napib. Teine põhjus, mis töötab steriliseerimise-kastreerimise vastu, on loomaomanike seas liikuvad erinevad müüdid. Nii mõnedki arvavad näiteks, et lemmikloom peab saama vähemalt korra tunda ema- või isarõõme, sest muidu läheb närvikava paigast ja loom muutub tigedaks. Arvatakse veel, et lõikus on lemmiku sandistamine ja et nad lähevad pärast operatsiooni paksuks ning laisaks jne, jne. Veterinaarid lükkavad aga need hirmud ümber ja kinnitavad, et sterilisatsiooniga kaasneb tegelikult rohkem plusse kui miinuseid, sest nö lõigatud loomadel pole enam innaaega, nad ei erita lõhnu ega meelita ligi liigikaaslasi. Taolised lemmikloomad püsivad paremini ka territooriumil ja hoiavad rohkem kodu. Lisaks väheneb ka nende agressiivsus. Operatsioon aitab ennetada tõsiseid haigusi, nagu emakapõletik ja munandi kasvajad, vähendab oluliselt riski ka piimanäärmekasvajate ning eesnäärmeprobleemide tekkeks, ja nad elavad ka kauem. Tõsi, steriliseeritud loomad võivad küll kaalus juurde võtta, aga see on jällegi kontrollitav kindlate söögikordade kehtestamise ning aktiivsema ajaveetmisega.
Eestimaa Loomakaitse Liit, Varjupaikade MTÜ ja Tartu koduta loomade hoiupaik koputavad oma sügiseses ühiskampaanias «Munad maha!» loomaomanike südametunnistusele ning kutsuvad üles oma lemmikuid steriliseerima-kastreerima. Lemmiklooma järglaste «merekooli» saatmise ajad peaksid tänaseks Eestis möödas olema, sest nende oma käega hukkamine või hülgamine on kriminaalkuriteod, mis võivad lõppeda isegi kinnimajas või kopsaka kukrukergendamisega. Lisaks moraalsele aspektile raiskab hulkuvate loomade püüdmine-pidamine-hukkamine-utiliseerimine ka maksumaksja raha väga-väga suurel määral ja sellega oleks targematki teha. Igal aastal hukatakse Eesti varjupaikades tuhandeid loomi, kellele kodu ei leita. Elude säästmiseks on iga inimese kohustus tagada, et tema lemmikloom ei toodaks soovimatuid järglasi!