/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Kui ma oleksin Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja tahaksin pärast Barcelona EMi fiaskot oma rõõsat nägu päästa, võtaksin käekõrvale kaks jalustrabavat eesti näitsikut ning kutsuksin meile võistlema saabunud USA sprinteri Justin Gatlini Tallinna noobleimasse restorani õhtust sööma. Seal saaks talle teha ettepaneku, millest võib olla raske keelduda.
Arvestades, kuidas muu maailm pärast dopingu pruukimisest tingitud nelja-aastast võistluspausi Gatlinit eirab ja kuidas Eesti talle abikäe ulatas, võimaldades taas starti asuda, pole kahtlust, et 100 meetrit 9,77ga läbinud ameeriklane on Eestile südamest tänulik. Teigamägi peaks seda ära kasutama ning pakkuma talle edaspidi võimalust võistelda sinimustvalge all.
Ateena olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister Gatlin on väitnud, et tahab suurde sporti tagasi tulla. Pole põhjust ses kahelda, sest vastasel korral oleks ta pausiaastatega jooksmisele ammu selja keeranud. Ent vaevalt ta USA koondisse pääseb, sest sinna on konkurents hirmkõva. Eesti eest pääseks ta tiitlivõistluste starti iga kell.
Põlatud Gatlini enda hulka kutsudes saaks sageli suletuses ja kolkalikkuses süüdistatud Eesti näidata end suuremeelse ja avatud riigina. Euroopa, kes on vastu võtnud igasuguseid kahtlasi elemente ja tolguseid, ainult jutustab sallivusest – aga näete, ei lase karistuse ära kandnud musta meest isegi oma staadionidele võistlema. Silmakirjalikkus kuubis, kas pole?
Gatlini eestistamist võiks käsitleda ka kui immigratsiooni pilootprojekti. Teatud jõud ju avaldavad survet, et võõra ja kauge kultuuri esindajate vastuvõtust saaks justkui Eesti euroopalikkuse test. Juhul kui me Gatlini haldamise ja ohjamisega jänni peaks jääma – ehk kui tekib mingi jama –, ei tasu Euroopal unistadagi muude immigrantide siia läkitamisest. Me pole nende lõimimiseks veel valmis.
Kõrgemalt poolt on kõlanud hääli, et oskustega sisserändajate vastu ei peaks meil miskit olema. Suurepärane! Gatlin on oma tulemuste ja ande poolest kahtlemata kvaliteetseim tööjõud, keda Eesti-sugune pisiriik võiks maailmast üldse saada.
Tagatipuks saaks ka Eesti kergejõustikukoondis nüüdisaegsemaks. Kas märkasite, kes esindasid EMil jooksualadel meie suuri eeskujusid, Norrat ja Rootsit? Puha võõrad näod ja nimed.
Paraku üksjagu tundmatud. Aga kujutage ette, kui Londoni olümpial teatab staadioni diktor: «Rada nr 4 – Tyson Gay, USA! Rada nr 5 – Usain Bolt, Jamaica! Rada nr 6 – Justin Gatlin, Estonia!» Sorry, olümpiavõitjad Gerd Kanter ja Erki Nool, aga 100 meetri jooks on ainus kergejõustikuala, mida maailm jälgib hinge pidades.
Ah et milleks Teigamäele kaks oivalist pikakoivalist? Selleks et kui välejala veenmine ei aita, siis üks noist tema jalust rabaks. Jäädavalt, aga mitte totaalselt. Mõistate?