Põhja-Euroopas ei kuulu äge tingimine üldiselt kauplemiskultuuri ja oma kauba pealetükkiv pakkumine tekitab ostjas elevuse asemel pigem ettevaatlikkust.
Juhtkiri: elu nagu basaaril
5. august 2010, 12:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii näibki idamaine turg meile tihti paigana, kus hoogsa kaubitsemise kattevarjus ostjal lihtsalt nahka üle kõrvade püütakse tõmmata.
Aeg oleks sellest eelarvamusest üle saada. Oma toote või teenuse kõvahäälse kiitmise asemel eelistavad meie kaupmehed ja teenusepakkujad kirjatrikke: ostjale soodsaid omadusi näidatakse suures ja värvilises, ebasoodsaid aga väikeses ja silmatorkamatus kirjas.
Ning kui ostja avastab, et teenus polegi nii taskusõbralik, kui reklaami järgi võinuks arvata, peab ta vaid iseennast süüdistama – lugeda tulnuks läbi ka peenikeses kirjas kirjutatu.
Ent kas on mõistlik kaubanduse ja teenuste selline korraldus, et lõpptarbija peab pettust peljates lakkamatult valvel olema? Ilmselt siiski mitte. Pealegi on riigil tarbija huvide eest seismiseks olemas eraldi struktuur – tarbijakaitseamet, kes tegi küll tublit tööd pankrotti läinud reisikorraldajate kliente koju toimetades, kuid siinsete teenusepakkujate reklaami- ja lepingutrikkide ohjeldamisega selgelt kimpu jääb.
On äärmiselt kahetsusväärne, et Eesti ärikultuur ei soosi ausat ja läbipaistvat hinnapoliitikat ning isegi masu ei ole sellel väärtuste skaalal korrektiive teinud.
Tänavusuvised arvud kinnitavad, et Eestis on hinnad tõusnud kiiremini kui euroalas tervikuna, ning ekspertide arvates kompenseerivad kaupmehed nii vähenenud tarbimist.
Kuldsete käeraudadega köidavad aga teenusepakkujad püsikliendi tihedalt enda külge ja uutele klientidele pakutud soodustused talle ei kehti. Lihtne konkurents siin tarbijat aga ei aita, sest pakkujaid pole piisavalt.
Sootuks lubamatu on aga püüda lapsi kestvustehingute lõksu, sest tegemist on kogenematu kliendiga, kelle lihtsameelsuse tasuvad tema vanemad. Kõige selle taustal ei pane jutud 800-kroonisest marjakilost Tallinna südalinnas enam hämmelduma: sada krooni on karp, 800 krooni kilo – see kõik on ju (viimane number peenikeses kirjas) hinnasildil kirjas.
Kuni need tõekspidamised ei muutu, ei lõpe ka tarbijakaitseameti töö.
Tarbija peab aga iga reklaami või sooduskampaaniat nähes haarama kõigepealt pliiatsi, paberi ja kalkulaatori järele ning välja arvestama, kas tal pakutut tõepoolest vaja on ja kas see on ikka nii soodne, nagu pakkuja väidab. Ja luup olgu ka käepärast – peenikeses kirjas lepingupunktide lugemiseks.
Turu nähtamatu käsi saab tööle hakata alles siis, kui turuplatsil valitseb kord, mis toetab usaldust.