Jaanus Ots: ebaeetiline SMS-äri on võidetav

Jaanus Ots Foto: Pm

Paljude lastele SMS-teenuste pakkujate tegevus on ebaeetiline ning vajaks tõhusat riiklikku sekkumist, kirjutab jurist Jaanus Ots.

Mobiilsideteenuse plahvatuslik levik ja mobiiltelefonide kättesaadavus on kaasa toonud ka tooted, mille peamiseks sihtgrupiks on alaealised. Need on nt telefonihelinad, taustapildid ja mobiilimängud, mida saab alla laadida, kui saata SMS teatud tasulistele numbritele.

Reklaamiseadus ütleb, et reklaam, mille sihtgrupi moodustavad peamiselt lapsed, ei tohi õhutada last iseseisvalt tehinguid tegema. Tegelikkus? Muidugi ei koosne teenusepakkujate kodulehed ja reklaam lasteajakirjades selgelt sõnastatud üleskutsetest, et «võta telefon, ära issile-emmele midagi ütle ja telli meie tooteid 300 krooni eest, siis saad pulgakommi tasuta» vms.

Küll aga teeb sisuliselt sama välja ahvatleva reklaami fakt ise. Laps ju mõistab seda reklaami üheselt kui võimalust saada mingi tore asi, milleks tal tuleb saata ainult üks SMS (millega ongi laps tehingu sõlminud).

Lasteajakirjades olen küll märganud reklaamidel teksti, et SMSi teel mingi klubiga liitumiseks peab olema vanema nõusolek, aga vaevalt paneb laps tähele mingit väikeses kirjas teksti, mille kohal on terve lehekülg värvilisi ahvatlusi. Kodulehed kirendavad samuti värvilistest reklaamkastikestest, milles saab tellimiseks valida helinaid, naljakaid pilte jms.

Kodulehe all on tibatillukeses kirjas näidatud tehingu sõlmimise tingimused ja see, et alaealisel peab olema vanema nõusolek.

Lapsevanema luba on aga juriidiliselt väga oluline ja sellega seonduv vajab selgitamist. Tõenäoliselt ei tea suurem osa lapsevanemaid, et tehingust, mille laps on mobiiltelefoni teel sõlminud, saab üldjuhul vabaneda ka nii, et saada lapse tellitud teenuse eest makstud raha tagasi. Või kui lapsevanem teabki, ei soovi ta ette võtta pikka kohtuvaidlust.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on alaealise poolt lapsevanema nõusolekuta või hilisema heakskiiduta sõlmitud tehing tühine.

Tõsi, seadus tunneb ka võimalust lugeda tehing kehtivaks, kui alaealine on tehingu ka täitnud (telefoniteenuse korral käib täitmine küll lapsevanema kaudu, kes on sõlminud liitumislepingu ja maksab kinni mobiilsideoperaatori arved) ning teinud seda talle lapsevanema poolt vabaks kasutamiseks antud vahenditega ehk nn taskurahaga.

Seega, kui laps saab taskuraha ja kulutab selle jäätise ja limonaadi peale või kasutab talle ostetud mobiiltelefoni millegi tellimiseks, mille maksumus ei ületa tema jaoks tavalise taskuraha suurust, siis selline tehing jääb üldjuhul kehtima.

Kui lapse taskuraha on väike või telefoni ei ole talle antud tasuliste teenuste kasutamiseks, on võimalik tehtud tehing vaidlustada.

Siinkohal tuleb aga tähelepanu juhtida veel ühele olulisele tingimusele, mis puudutab eespool kirjeldatud tooteid. Nimelt seavad teenusepakkujad tingimuse, et laps (või ka täiskasvanu) liitub pärast esimese SMSi saatmist mingisuguse klubiga ja seejärel hakatakse liitunule igal nädalal automaatselt saatma 25- või 50- või 100-krooniseid sõnumeid, mille eest saab liitunu endale mitmesuguseid tooteid valida.

Olen veendunud, et just see automaatse SMSi saatmise klausel lubab sellise tehingu tunnistada tühiseks, sest nn taskuraha paragrahv ei kata juhtumeid, mil alaealine sõlmib perioodilisi kestvustehinguid, mis võivad ületada ka taskuraha ulatuse.

Teiselt poolt on nimetatud tingimus ilmselt ebamõistlik võlaõigusseaduse tähenduses. Nimelt ütleb võlaõigusseadus, et tühine on selline tüüptingimus, mis kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult või on heade kommete vastane. Eestis valitsevat äri- ja poliitilist kultuuri arvestades ei saa milleski kindel olla, aga olen siiski veendunud, et selline automaatne ja perioodiline raha äravõtmise tingimus on ebamõistlik.

Kas lapsevanem peaks pöörduma lapse poolt ilma tema nõusolekuta tehtud tehingu vaidlustamiseks kohtusse? Põhimõtteliselt küll, oma õigusi tuleb kaitsta. Samas on riigilõiv nt paarisajakrooniselt nõudelt 1000 krooni ja kohtumenetlus võib kesta küllaltki kaua.

Tegelikult aga peaks siinkohal mängu astuma tarbijakaitseamet. Seda puhtalt omal initsiatiivil, ootamata ära ühtegi tarbija kaebust. Nimelt võimaldavad nii tarbijakaitseseadus kui ka võlaõigusseadus tarbijakaitseametil riigi nimel esitada teenusepakkuja vastu hagi, nõudes ebamõistlikult kahjustava tehingu tüüptingimuse kaotamist. Sama võiks tarbijakaitseamet teha ka ettekirjutuse korras.

Tarbijakaitseamet saab pöörduda kohtusse omal algatusel, tutvudes teenusepakkuja tüüptingimustega.

Kohus annab kaitset konkreetsele inimesele, tarbijakaitseamet saaks nõuda ebamõistliku tüüptingimuse kaotamist kõikide inimeste huvides.

Siit tekivadki küsimused. Kas tarbijakaitseamet on midagi selles valdkonnas teinud, et lõpetada selliste ebamõistlike tüüptingimuste kasutamine? Veel enam, kas amet on midagi teinud SMS-laenude valdkonnas, kindlustusseltside tüüptingimuste, liisinguandjate tüüptingimuste, krediidiasutuste tüüptingimuste valdkonnas?

Ma kardan, et ei ole, kuigi see peaks olema tarbijakaitseameti kohustus. Selle aasta 28. jaanuari Postimehest võis lugeda, et mingeid pisivõite on siiski saavutatud, aga automaatse tasulise teenuse pakkumine käib loomulikult edasi.

Kohtupraktikast on teada juhtumeid, mil nt kindlustusandja tüüptingimus (montypythonlikult: we will never pay…) on loetud ebamõistlikuks. See ei ole aga toimunud tarbijakaitseameti initsiatiivil, vaid kindlustusvõtja hagi alusel. Arvan, et praeguste seaduste põhjal oleks võimalik saada kaitset tarbijakaitseameti kaudu kohtutest.

Hea majandusminister, kas ei oleks aeg panna tarbijakaitseamet ka selles valdkonnas korralikumalt tööle? Tänapäevase tarbijakaitseameti põhifunktsioon ei saa olla tegelda katkiste kingataldadega, vaid muu hulgas tõhus tegevus reklaamiseaduse nõuete täitmise kontrollimisel ja vajadusel rikkujate karistamine.

Ameti koduleht ja ajakirjandus siiski näitavad, et lisaks kingataldadele on viimasel aastal tänuväärselt tegeletud ka lasteriiete ohutusega, reisijate abistamisega ja muude vajalike teemadega.

Tüüptingimustega tegelemine nõuab lisaks juriidilisele kõrgharidusele keeleoskust, et analüüsida Eesti seaduste kõrval ka teiste Euroopa riikide õigusakte, kohtulahendeid ja õiguskirjandust.

Kas selleks ei oleks vaja tegelikult ainult paari motiveeritud ja haritud inimest? Tarbijakaitseameti arengustrateegias 2009–2012 märgitakse, et ohuks ameti funktsioonide täitmisele on konkurentsivõimetu palk ja paljude töötajate lapsehoolduspuhkusel viibimine! Kõlab kurbnaljakalt.

Minu arvates on selliste (SMS-) teenuste pakkujate tegevus ebaeetiline ning vajaks riiklikku ja tõhusat sekkumist.