Wall Street Journal kirjutas sel nädalal tunnustavalt Nobeli preemia komitee tegemistest sotsiaalmeedias. Pärast seda, kui eelmisel aastal täheldati veebilehe külastatavuse vähenemist, lisapanustati tänavu ajakohasele, kiirele ja läbimõeldud kajastusele uue meedia kanalites, mitte ainult Twitteris ja Facebookis, vaid ka Youtube’is ja SoundCloudis. Nii võideti kümneid tuhandeid uusi jälgijaid.
Üksvahe oli mu muusikaseadmes iganädalaseks oodatud külaliseks podcast, mida tootis New Yorgi teaduste akadeemia. Mäletan senini naudingut, millega kuulasin teaduslikku loengut kohvist või arutelu, kas Pluuto peaks olema planeet.
Meil räägiti lõppeval nädalal palju teaduste akadeemiast, kes sai uue presidendi. Mõlemad auväärse kogu juhiks pürgijad lubasid muuta akadeemia nähtavamaks ja ühiskonda rohkem panustavaks. Mõlemad tõid samas avameelselt välja ka kitsaskoha: praegusel kujul on Eesti Teaduste Akadeemia personaalakadeemia ehk akadeemikute kogu.
Need ülesanded, mida akadeemia täidab ja soovib täita, tuleb suures osas ellu viia oma liikmete toel, kes on samal ajal ka tippteadlased koos selle karjääriga kaasnevate ajamahukate nõudmistega: projektitaotlused, rahvusvaheline koostöö, artiklite kirjutamine, õpetamine ja juhendamine, administratiivkohustused.
Akadeemia otsib veel oma kohta, üldtunnustatud ja aktiivset rolli ühiskonnas. Muu maailma näitel on võimalusi mitmeid: laiemalt teaduskorralduse eest seisev huvirühm, seadusloomesse või avalikku arutellu panustav mõttekoda, tegelikku teadustööd tegev või koordineeriv asutus, avalikkusele suunatud teaduskommunikatsiooni oivakeskus või siseringi tunnustusi jagav klubiline kooskäimise vorm.
On neidki, kes on suutnud ühendada mitmed neist funktsioonidest, näiteks maailma vanim teaduste akadeemia, brittide Royal Society.
Praegune seadus näeb akadeemiale ette peamiselt konsulteerivat ja teatud teaduskorralduslikku ülesannet. Provotseerivalt saab küsida, millised seaduses loetletud ülesannetest on sellised, mis eeldavad eraldi institutsiooni. Nii on mõistetav, et tahtmist on olnud rohkemaks, ent mida sa teed, kui kapital on valdavalt sümboolne.
Uus president Tarmo Soomere on öelnud, et näeb eesmärgina akadeemia suuremat pööramist avalikkuse poole. Ega ma loodagi säutsumist ja podcast’e nagu artikli alguses toodud näidetes ja ehk isegi mitte intervjuude või pressiteadete kvantiteeti, vaid sõnumeid, mis on see lisaväärtus ühiskonnale, mida annab 79 tippteadlase koondamine ühtsesse kogusse.