Jevgeni Ossinovski: mida me vene koolist õigupoolest tahame?

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Eesti riigi eesmärgiks ei tohi olla venelaste sunnitud assimileerimine, aga on oluline, et venekeelne kool tagaks kõrgtasemel eesti keele oskuse ja üldiselt hea hariduse, kirjutab haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski (SDE).

Venekeelse kooli küsimus on juba aastaid kütnud Eesti avalikkuse kirgi ning lõhestanud eesti- ja venekeelset kogukonda täiesti sihitus diskussioonis, mida võiks gadamerlikult kirjeldada sõnadega «võimetus kõneluseks». Erinevate positsioonide esindajad on võimetud omavahel sisuliselt rääkima, kuna kõigil on küll mingi arusaam sellest, mida venekeelse kooliga peale hakata, ent seejuures on vastamata fundamentaalne küsimus, mida me venekeelsest koolist õigupoolest tahame. See on aga omakorda tihedalt seotud sellega, millisena me üleüldse näeme rahvussuhete tulevikku Eestis.

«Kõik eestlased toetavad vene koolide üleminekut eestikeelsele õppele.» Kas pole nii? Õigemini, kõik «normaalsed» eestlased. Mõned skeptikud on ka, aga nad on kas punaprofessorid, kommunistid, kapivenelased, kadakaeestlased või lihtsalt tiblad. No ja muidugi on ülemineku vastu putinistidest venekeelne elanikkond ise, kelle ajud on Venemaa riiklike telekanalite propagandast juba nii pehmed, et nad ei saa enam isegi aru, mis neile endile hea on.

Vene kooli reformi toetajad jagunevad oma argumentatsioonis kahte suurde rühma.

Esimese meelest on venekeelsete gümnaasiumide üleminek 60 protsendi ulatuses eestikeelsele õppele vaid esimene samm. Pärast seda läheb eestistamisele põhikool ning siis, ühel ilusal juunikuu päeval, pannakse igaveseks kinni viimase venekeelse kooli uks Eestis.

Tsiviilokupatsiooni (tsiteerides Lauri Vahtret) üks tugisambaid langeb ning Eesti on lõpuks tõeliselt vaba. Vene noortele näevad selle vaate esindajad ideaalina ette olukorda, kus vene noori enam ei ole. Selles mõttes, et tulevikus nad õpivad kõik eesti koolis ja eesti keeles ning saavad seeläbi «päris eestlasteks». Avalikult kuuleb seda positsiooni muidugi harva, ent vastavad ideed imbuvad salamisi kõiksugu riiklikesse arengustrateegiatesse.

Selle mõtteviisi järgi muutub küsimus antava hariduse kvaliteedist kolmandajärguliseks, kuna põhieesmärk on rahvuspoliitiliste eesmärkide saavutamine hariduspoliitiliste meetmetega.

Teine reformi toetajate hulk on märksa mõõdukam. Neil polegi venelaste vastu õieti midagi. Nemad lähenevad vene kooli küsimusele vene noortele paremate tulevikuvõimaluste tagamise seisukohast ning jõuavad õigele seisukohale, et vene kool vajab reformi.

On ju selge, et viimase kahekümne aastaga ei ole Eesti venekeelne kool suutnud tagada piisavalt heal tasemel eesti keele oskust. Pärast üheksat aastat kõigile kohustuslikku eesti keele õpet saavutab B1-tasemel eesti keele oskuse jätkuvasti pisut üle poole noortest. Mõistagi ei ole see normaalne, raskendades venekeelsete noorte õppimist ülikoolis ning hilisemaid tööotsinguid. Rääkimata sellest, et ilma eesti keele oskuseta on ühiskondlikus elus osalemise võimalused piiratud.

Seega on selles vaates vene kooli reformi eesmärgiks aidata venekeelseid inimesi ühiskonnas paremini hakkama saada, suurendades nende konkurentsivõimet paranenud riigikeele oskuse toel.

Mõlemad ülaltoodud gruppidest toetavad venekeelse kooli üleminekut eestikeelsele aineõppele, kuid teevad seda väga erinevatel põhjustel. Esimeses vaates on venekeelse kooli reform «muulaste» assimileerimise instrument, teises vaates peab venekeelne kool tagama tugeva hariduse, mille lahutamatu osa on kõrgtasemel eesti keele oskus. Selle eesmärgi saavutamiseks ei pea ilmtingimata vene keelt ära kaotama.

Nende kahe vaate vastandlikkus põhineb oluliselt sügavamal kui vene kooli problemaatika. Küsimuse all on see, millist Eestit me üldse näha tahame.

Assimileeriva vaate kaitsjad näevad Eesti ühiskonna mitmekultuurilisust kui ajutist kõrvalekallet, kus nõukogudeaegsed okupandid on Eestisse sigitanud oma tütred ja pojad, keda ei ole küll võimalik deporteerida, ent tuleb kõigi võimalike meetmetega absorbeerida eestlastest enamusse, et Eesti oleks taas «puhas».

Teise vaate esindajad peavad mitmekultuurilisust normaalseks (Eesti ega ükski teine ühiskond ei ole ju kunagi monokultuurne olnud!) ning on ehk valmis isegi möönma, et kultuuriline erinevus rikastab. Nende Eestis on avalik ruum valdavalt eestikeelne, ent vähemusedki saavad kenasti oma keeles toimetada. Eesti keelt peaksid muidugi kõik oskama, vastasel juhul on ühine ruum visa tekkima.  

Usun, et Eesti riigi eesmärgiks ei tohi olla venelaste sunnitud assimileerimine (vabatahtlikult on see mingil määral igal pool ja alati toimunud). Samas on oluline, et venekeelne kool tagaks kõrgtasemel eesti keele oskuse ja üldiselt hea hariduse. Oluline nii Eesti riigile kui ka venekeelsetele noortele endile.

Kuidas hinnata nendest positsioonidest tulenevalt vene kooli reformi tulemuslikkust? Kahjuks peab ütlema, et praegune reform ei toeta kummagi visiooni realiseerumist.

Assimileerumine ei saa toimuda kunstliku võõrkeelse keskkonna loomisega. Assimileerumiseks on siiski vaja teisest rahvusest sotsiaalset enamust, kellega samastutakse. 97 protsenti Narva venekeelsest elanikkonnast ei saa isegi parima tahtmise juures assimileeruda kolme protsendi sealsete eestlaste hulka. Mujal tuleks aga selle eesmärgi saavutamiseks venekeelsed koolid kohe kinni panna ning viia venekeelsed noored üle eestikeelsetesse klassidesse. Venekeelses koolis võib kasvõi kogu õppetöö olla eesti keeles, aga eestlasi neist ei tule.

Ent mil määral toetab osaline eestikeelne aineõpe mõõdukamat eesmärki anda vene noortele korralik eesti keele oskus ning luua seeläbi paremad võimalused sotsiaalseks lõimumiseks?

Kevadel kokku kutsutud vene gümnaasiumide töörühm analüüsis ülemineku esimese kolme aasta tulemusi, külastades ka venekeelseid gümnaasiume. Nende esitatud raportis võib positiivse poole pealt välja tuua, et enamik õpetajaid ja õppureid peab eestikeelset aineõpet kasulikuks keeleõppe meetodiks. Kui seda muidugi tehakse hästi.

See tähendab eeskätt seda, et õppetöös peab arvestama keelelise erisusega ning nägema sama materjali läbimiseks ette oluliselt rohkem aega, kuna osa tunnist kulutatakse keeleoskuse arendamisele. Mõistagi eeldab see ka häid õpetajaid, kes mitte ainult ei oska kõrgtasemel eesti keelt, vaid ka valdavad vajalikke pedagoogilisi oskusi mitmes keeles õpetamiseks, kasutades tänapäevast lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat. Selleks on olulised ka spetsiaalselt adapteeritud õppematerjalid. Loomulikult võiksid ka õpilased mõista, mida neile tunnis räägitakse.  

Samas on selge, et praktikas on need tingimused tihti täitmata. Sellest tulenevalt leidis töörühm, et peaaegu kõigis külastatud tundides on eestikeelne õppeprotsess märkimisväärselt passiivne, kus õpetaja räägib klassi ees eesti keeles ning õpilaste osalus piirdub tihti vaid «jah» või «ei» vastustega.

Nii mitmelgi juhul leiti, et koolil ei ole õnnestunud leida vajalikul tasemel keelt valdavat õpetajat, mistõttu on klassi ette sunnitud õpetajad, kes teavad isegi, et nad ei ole piisavalt pädevad eesti keeles õpetama. Aga 60 protsenti tuleb täis saada, sest seadus nõuab. Neil juhtudel ei saa me kuidagi rääkida paremast eesti keele oskusest. Rääkimata õpetaja väärikustundest, kui õpilased parandavad õpetaja eesti keele grammatikavigu.

Ka riigieksamite tulemused näitavad, et eesti keele oskus ei ole kolme aastaga sisuliselt paranenud, vaatamata sellele, et enamik ainemahust läbiti eesti keeles. Kui 2011. aastal oli eesti keel teise keelena riigieksami keskmine tulemus 70,6 punkti, siis 2014. aastal 71,2 punkti. Mõnes koolis tulemused paranesid, ent näiteks Sillamäel ja Tallinnas olid tulemused kehvemad kui enne osaliselt eestikeelsele õppele üleminekut.  

Kindlasti ei taha ma öelda, et eestikeelsest aineõppest ei ole üldse kasu. Ühe keeleõppemeetodina on see ennast õigustanud neil juhtudel, kui koolid suudavad seda kvaliteetselt pakkuda. Samas ei ole see mingisugune võluvits eesti keele oskuse parandamisel, nagu riigieksamitulemused ka näitavad.

Töörühma raportis tuuakse olulise järeldusena välja seegi, et eesti keel omandatakse kõige paremini mitte kunstlikult loodud keelekeskkonnas, vaid reaalses suhtluses eestikeelsete noortega. See on ju kõigile ilmselge – üks asi on õppida pähe mõned sõnad ja grammatikareeglid, hoopis teine aga tegelikult võõrkeeles suhtlema hakata. Paraku on aga kontaktid meie eesti- ja venekeelsete noorte vahel erakordselt kasinad, ning mitte ainult Narvas, vaid ka Tallinnas. See on küsimus meie integratsioonipoliitikale laiemalt, sest haridussüsteem on ainult üks osa laiemast integratsioonilisest taustsüsteemist.

Kuidas saavutada seda, mida me tahame? Eesti riik peaks pingutama selle nimel, et kõik venekeelsed noored saaksid kõrgtasemel eesti keele oskuse ja hea hariduse. Seda eesmärki ei saavutata aga mitte rahvuspoliitikaga, vaid mõistliku hariduspoliitikaga.

Selline hariduspoliitika nõuab koolidelt häid tulemusi nii eesti keeles kui ka teistes ainetes, ent ei sunni kehvasti eesti keelt rääkivat õpetajat vene lastele eesti keeles geograafiat õpetama. Sest see ei ole tegelikult hariduspoliitika.