Juhtkiri: konfliktioht Läänemerel

Foto: Urmas Nemvalts

Juba reedest saadik on Rootsi relvajõud tegelenud otsingutega, mis peaksid viima «välismaise veealuse tegevuse» põhjuseni. Stockholmi saarestikus on alanud ulatuslik sõjaväeoperatsioon, kuhu on kaasatud laevu, koptereid ja maavägede üksusi.

Arvatavalt Vene päritolu objekti märkamine Rootsi vetes – mida kinnitavad kaks Stockholmi lähinaabruse ja Kaliningradi vahel toimunud raadioside seanssi – on vaid üks viimasel ajal täheldatud piiririkkumistest. Nii on viimaste kuude jooksul Rootsi mitmel korral teatanud Vene õhujõudude aktiveerumisest Läänemere kohal, sealhulgas 2. oktoobril toimunud intsidendist, mil Vene hävitajat ja Rootsi luurelennukit lahutasid vaid kümmekond meetrit.

Rootsi rahvusliku kaitsekolledž­i õppejõud Tomas Ries näeb selle taga Venemaa pahameelt Rootsi ja osaliselt ka Soome koostöövalmidusele NATOg­a. Just eriti Rootsis nähakse NATO partnerit juba külma sõja ajast, kel ei tekiks küsimust, kumb pool konflikti puhkedes valida.

See arusaam tundub ka muid tendentse jälgides üsna adekvaatne. Kreml näib treenivat mitte-NATO riike käituma Pavlovi refleksi kohaselt: astute sammu NATO suunas, järgneb karistus. «Välismaine veealune tegevus» mitte üksnes ei kutsu mälus esile 1981. aastal toimunud intsidenti Rootsi lähedal karile jooksnud Nõukogude allveelaevaga, mida hakati nimetama «whiskey on the rock»-intsidendiks, vaid seda tuleb näha laiemas kontekstis.

Pärast Venemaa Ukraina-agressiooni aset leidnud Rootsi NATO-suunalised sammud on toonud kaasa Venemaa reaktsiooni: selle piirkonna õhuruumi rikkumised on märgatavalt sagenenud ja need on olnud märgatavalt provokatiivsemad.

Teine osa seletusest, mis samuti Tomas Riesi kirjeldusega sobiks, võib olla üldisem – Venemaa ei adu päris täpselt NATO ulatust ja laienemisplaane. Osaliselt seepärast, et osa NAT­O tippkohtumistel toimunust on tõlkes kaduma läinud. Osa patust on siin kanda ka diplomaatilisel keelepruugil, mis eurooplastele mõistetav, kuid võis Venemaa jaoks hoopis muud tähendada. 2008. aasta Bukaresti tippkohtumist ja 2014. aasta Walesi tippkohtumist meenutades: NATOga liitumist ei nähtud lähitulevikus ei Gruusia ega Ukraina puhul, kuid võimalikult viisakas väljendusvormis, nagu seda heaks tavaks peetakse, võis suure hirmu ja suure tahtmise korral seda – või vähemalt liikumist sinna suunas – lõppdokumentidest siiski välja lugeda. Paraku on Kremlil olemas mõlemad eeldused: nii hirm NATO laienemise ees kui ka teatud paranoia selles küsimuses. Sellest, mis läänelikus diplomaatilises kõnepruugis tähendas üsna selgelt «ei», sai Kremli jaoks üsna mitme pügala võrra positiivsem vastus, ja reaktsioon oli sellele vastav. Praegune olukord on aga kraadi võrra lähemal ja kraadi võrra tõsisem.

Kuid asja juures on veel üks aspekt: Pavlovi refleks võib toimida ka äraspidisel kombel – mida suurem on Vene surve, seda kangem on mitte-NATO riikide vajadus end NATOga siduda.

Kolmas seletus asjale on veel üldisem ja lihtsam: viimaste arengute taga on Venemaa soov näidata ülevõimu Läänemerel. Sõltumata sellest, milline versioon enam kehtib, on tegu konflikt­ohtliku olukorraga.