150 aastat pärast suurt väljarännet

Kaukaasia eestlased puhkehetkel 1913. aastal. Samal ajal muretseb Johannes Aavik Eestis, et Eesti paremad pojad lähevad ära ja kodueestlased jäävad seeläbi kängu. Välismaal elab iga viies eestlane. Foto: filmiarhiiv

Mugavus- ja lodevuspagulus või midagi väga sarnast oli Eestis päevakorral terve 19. sajandi teise poole ja uuesti pärast Teist maailmasõda, osutab etnoloog Aivar Jürgenson. Nüüd, sadakond aastat hiljem, mõistetakse minejad hukka või õigeks üsna samu argumente kasutades. Asjad korduvad.

Kui üks pool nimetab Eestist lahkujaid mugavus- või lodevuspagulasteks ja teine pool leiab, et paljudele oleks tunduvalt mugavam hoopis Eestisse jääda (Postimees 23.08), tuleb rändeuurijale siin midagi väga tuttavat ette. Või kui poliitik leiab, et nende jaoks, kes teenivad kuus palka alla 500 euro, ongi õige lahendus välja rännata, siis oleks seegi mingil kujul justkui juba olnud. Nii umbes sajand tagasi. Sildid ja loosungid erinevad küll sõnastuselt, aga kui Eestit tabab järjekordne väljarännulaine, reageerib avalikkus kuidagi kahtlaselt tuttavaid mustreid järgides. Argumendid rände poolt ja vastu rühmituvad väga tuttava skeemi järgi.

Iga viies eestlane välismaal

Orientiirideks mõned üldandmed eestlaste diasporaa kohta, mida võib tinglikult jagada ida- ja läänediasporaaks. See kujunes kahe suurema väljarände tulemusena (kolmas on praegu käimas). Idadiasporaa tekkis 19. sajandi keskel alanud ja Esimese maailmasõjaga lõppenud massilise väljarändamise tagajärjel, mis viis väljarändajad Vene tsaaririigi aladele, läänediasporaa valdavalt Teise maailmasõja ajal Eestist pagemise ja pärast sõda edasi läände siirdumise teel.

Eestlased olid talupojarahvas, pealegi kuni pärisorjuse kaotamiseni (1816 ja 1819) sunnismaised, nii et ulatuslikuma diasporaa tekkimiseks puudusid tingimused. Enne 19. sajandi keskpaika moodustas Eesti diasporaa vaid kolm-neli protsenti Eesti rahvastikust.

Siis aga talupojad vabastati, 19. sajandi keskpaiga talurahvaseadused ja eriti 1863. aasta passiseadus lõid soodsa pinnase väljarännuks. Tõmbejõuks sai tsaaririigi soov koloniseerida riigi hõredama asustusega idapiirkondi ja soovijatele ümberasumiseks soodustuste jagamine. Algas kümneid tuhandeid inimesi haaranud väljarännuliikumine: poolesaja aasta jooksul loodi Eestist ida pool rohkem kui 300 eesti asundust.

1917. aastal elas välismaal 215 000 eestlast: idas 200 000 ja läänes 15 000 inimest. See moodustas 19 protsenti eestlaste koguarvust maailmas, saavutades nii ida- kui kogu diasporaa seni ületamata maksimumsuuruse.

Väljarännuliikumine leidis Eesti avalikkuses laialdast vastukaja. Elavates aruteludes küsiti: kuidas peaks suhtuma neisse, kes kodumaa tolmu jalgelt pühivad? Ja mis üldse on kodumaa, mida see inimesele tähendab või tähendama peaks? Pangem tähele, et väljaränd langes ajaliselt kokku rahvusluse tõusuga, isamaaluules kohtame altruistlikku kiindumust kodumaasse, valmisolekut tuua end ohvriks isamaa altarile. Kuigi kehv, pakub kodumaa inimesele midagi, mida kuskilt mujalt leida pole võimalik – mõte, mida Johann Voldemar Jannsen oma Eesti Postimehes kordamast ei väsinud.

«Omma emma ja omma maad – olgo seal ka veel mõnda sovida – ei leia meie kuskilt muialt kui kotto,» kirjutas ta Eesti Postimehes 1868. aastal. «…mis sul ka kanda ja kaebada olleks, sinna ei või kuskil õnnelikumaks sada, kui omma kodomail,» jätkas ta mõtet järgmisel, 1869. aastal. Kodumaad, mis on nii vaene ja vilets, kuid nii truu, ei tohi maha jätta. Ühiskond ootas inimeselt kodumaa-armastust ja ustavust kodumaa vastu.

Kuidas suhtub selline ühiskond väljarändajatesse? Kas mõista või hukka mõista? Esmalt asuti väljarändajaid üheselt hukka mõistma, teistsuguseid hinnanguid tuli veel mõnda aega oodata.

Laisad ja seadusrikkujad

Ajalehtedes kirjutati, kuidas terved külad müüvad poolmuidu oma varanduse ära ja tapavad kariloomi, nii et lihunikud end tööga ära katkestavad, kirjutati sellest, et väljarändamise tõttu jäävad mõnes piirkonnas talutööd sügisel tegemata. Kirjutati väljarändamise haigusest, väljarändamise tõvest, väljarändamise palavikust. Enamasti kasutati väljarändamisest rääkides sõna «haigus» ja selle analooge halvustavas, süüdistavas tähenduses, sageli seoti see «haigus» laiskusega.

1884. aastal kirjutati Eesti Postimehes laiskadest ja seadusrikkujatest, kes välja rändavad ja võõrsil Eesti nime määrivad, sama tonaalsusega kirjutise leiame ühest 1898. aasta Postimehe numbrist. Väljarändajad pidurdavat kohtade päriseksostmist (Eesti Postimees, 1869), põhjustavat tööjõu ja sellega potentsiaalse rahvusliku tulu kadumaminekut (Olevik, 1885), Eesti maa ja rahva allakäiku, majandusliku ja kõlbelise jõu vähenemist (Postimees, 1900). Kirjutati nendest, kes «kodumaal kõlblikult ei ole elanud ja nüüd võõrsil paremat elu loodavad» (Eesti Postimees, 1884).

20. sajandi alguses tõusis Eestis üha tugevamalt päevakorrale tõutervishoiu teema. Ajakirjanduses räägiti palju eestlaste majanduslikust ja kultuurilisest kängumisest. Maalt linna pagejate ja kadakasakslaste kõrval süüdistati selles ühtlasi väljarändajaid.

Johannes Aavik maalib 1914. aastal traagilise pildi eestlase väljavaadetest: «See on kui mingi üleüldine kängu-jäämine, kehaline, kõlbeline ja vaimline ebatäielisus. Meie ringkondades leiab nii vähe peenema intelligentsi ja vaimulaadiga isikuid ja kelle välimuski teatavat europalist pitserit kannaks, niisugust, mis laseks oletada mitme paremates oludes elanud ja enam arenenud tüüpusega sugupõlve jõu kuhjumist. Otse imestama paneb see kehaline mitte-iludus ja vaimline kehvus, mida meie rahva rõhuva enamuse juures võib tähele panna. Me oleme tõepoolest nii vähe ilusad, nii napilt anderikkad, nii kasinalt vaimukad. Kust see tuleb?»

Vastuse oma dramaatilisele küsimusele leiab Aavik äraspidisest selektsioonist: rahva paremad pojad lähevad ära, kehvad jäävad alles ja muutuvad järjest kehvemaks. Nii teeb ta väljarändajad süüdi mitte üksnes kodumaa reetmises, vaid milleski otseselt kahjulikus: kodumaa allakäigus.

Sinna, kus on töö ja leib

Vaidlus inimese väljarännu õiguse üle on vaidlus selle üle, mis on kodumaa. Esialgse hukkamõistva suhtumise kõrvale hakkas 20. sajandi algul tasapisi ilmuma uus, mis lähtub eeldusest, et inimene tunneb end kodumaal koduselt vaid siis, kui see kindlustab seal talle hüveolu.

«Isamaa armastus ja usk võivad ainult seal inimest kinni pidada, kus inimene ennast ja oma perekonda toita võib.» (Olevik, 1902) «...koduta kodumaa pole ka midagi väärt, kus sull kellegi inimese õigust ei ole.» (Vabadus, 1907)

20. sajandi alguse Eesti ajakirjanduses esile kerkinud liberaalsemale suunale on iseloomulik vaidlustada varasem seisukoht, nagu oleksid väljarändajad rahva heidikud – vastupidi, leitakse, et väljarändajad on elanikkonna ärksam osa, kes ei lepi olemasoleva korraga.

«...väljarändajad pole magajad ega orja unes suikujad. Need on täis elujõudu ja ettevõtjad inimesed, kes omale läbi häda ja viletsuse elu soojendavad. Nad ei taha orjad olla ja orjadeks jääda, vaid nad otsivad, kus on lahem elu, vabam põli. [---] Väljarändajad on kord inimene, kes mitte ilu ega lõbu ei lähe taga ajama, vaid seda, kus tema kergema vaevaga enesele leiba ja kattet saaks muretseda, kui omas kerasse keritud kodumaal.» (Meie Kodumaa, 1908)

Esimene suurem väljarännulaine, mis lõppes Esimese maailmasõja puhkemisega, liigitub nn vabatahtliku rände kategooriasse: inimesed olid oma otsustes – kas jääda kodumaale või rännata välja – enam-vähem vabad. Üldsuse suhtumine, nagu nägime, oli alguses üheselt hukkamõistev, mille kõrvale hiljem ilmus mõistvamaid toone. Kui aga su otsuseid dikteerib näiteks sõda? Kui sa pead otsuse, kas jääda või lahkuda, langetama mõne päeva jooksul?

Suur põgenemine 1944

Hinnanguliselt rändas Teise maailmasõja ajal lääneriikidesse Eestist 70 000 – 80 000 inimest. Kõige mastaapsem minek leidis aset 1944. aasta septembris, kui Saksa väed olid Eestist lahkumas ja Nõukogude väed saabumas. Suurem osa Eestist lahkunuid jõudis Saksamaale ja Rootsi, kust paljud hiljem edasi rändasid.

Teame eelkõige pagulaste endi mälestuste põhjal, et suuremat osa tollastest minejatest sundis lahkuma hirm pealetungivate Nõukogude vägede ja uute repressioonide ees, inimestel oli selgelt meeles punane terror 1940.–1941. aastal, mille kordumist kardeti. Sageli rõhutasid pagulased, et kõik lahkusid ühel ja samal põhjusel: «K õ i k  eestlased teadsid, mille eest nad põgenesid.» (Rahvuslik Kontakt nr 3–4, 1994)

Sarnaseid väiteid kohtab pagulaskirjanduses sageli, kuigi tegelikult koorub paljudest mälestustest välja motiivide ja valikute mitmekesisus. Kuid see «meie kõik» aitas suuremal osal pagulastest leida pärast sõda oma lahkumisele võimalikult kaalukas õigustus, et tajuda oma tollast otsust õige ja vajalikuna. Ja luua side nende tuhandetega, kes olid samuti põgenenud. Suur Põgenemislugu aitas panna alust pagulasidentiteedile ja hoida paguluses eestlust läbi aastakümnete.

1998. aastal koostati Eesti Rahva Muuseumis küsimusleht «Põgenemine kodumaalt. Esimene aastakümme paguluses», mis oli adresseeritud väliseestlastele ning mille esimene küsimus puudutaski Eestist lahkumise motiive. (Mis põhjusel lahkusite kodumaalt?)

Enamik vastuseid on kanoonilised: kardeti, et kordub 1940.–1941. aasta vägivald. See kollektiivselt vastuvõetav tõlgendus on aastakümnetega justkui hermetiseerunud – selle küsimuse alla seadmine pole korrektne. Näiteks kirjutab keegi vastanutest justkui ärritunult: «Küsimuslehe esimene punkt tundub mulle kohatuna, sest arvan, et siin ainult üks vastus võimalik: me ei lahkunud kodumaalt, vaid põgenesime kommunistide eest.»

Et kõigile oleks selge: me ei ole kodumaa reeturid, vaid ausad pagulased, kes peavad kodumaad kalliks. Sest küllap nad teadsid, et okupeeritud kodumaal oli neidki, kes neid reeturiteks peavad.

Sellegi kohta on meie mäluasutustes meenutusi, näiteks: «Isa oli Eesti Raudtee juhtivtöötajaid. Isa ei püüdnud põgeneda ja keelitas sugulasi Eestisse jääma, ta oli Vabadussõjas vabatahtlik. Kellele reedame kodumaa? Ta põlgas kabuhirmus põgenejaid.»

Justkui sellist rünnakut pareerima sobib kenasti tsitaat ühe pagulase mälestustest, kes põhjendab võõrsile jõudmist, võttes appi mõiste «isamaa»: «Karistus oli 25+5 aastat sunnitööd «isamaa reetmise eest». Millise isamaa? Meie isamaa kadus koos venelaste tulekuga, siis oli kõik «suur ja lai» Nõukogude Liit.»

Tingimuslik või tingimusteta?

Nii jõuamegi taas küsimuse juurde kodumaa olemusest, mille üle juurdlesid inimesed 150 aastat tagasi suure väljarändamislaine harjal, 70 aastat tagasi suure põgenemise ajal, järgnenud aastakümnetel inimesed nii siin- kui ka sealpool raudset eesriiet ja mõtleme ka meie: on see maa, millega me oleme seotud surmani, mis ka ei juhtuks, või peaks ta meile ka kaitset ja turvalisust pakkuma?

Pagulased tundsid sõjajärgsetel aastatel puudust kodumaa füüsilisest mõõtmest, kuid nad olid saanud kaasa võtta selle kultuurilise ja sotsiaalse mõõtme – mõeldagu seltsitegevusele, riikliku järjepidevuse säilitamisele, kultuurilisele tegevusele, mis oligi ju pagulaseestluse tänuväärne missioon, samal ajal kui Eesti oli okupeeritud. Siiapoole raudset eesriiet jäänutel oli kodumaa füüsiliselt olemas, kuid puudus paljugi eelmainitust.

Kui 2010. aastal algatati Eestis kampaania «Talendid koju», mis kutsus tagasi siit lahkunud spetsialiste, leidis kampaania patroon president Toomas Hendrik Ilves, et eestlased ei tule tagasi koju palkade pärast, mis on tunduvalt madalamad kui näiteks USAs, kuid nad tulevad «teistel põhjustel». Ühes teleesinemises laenas Ilves kampaania toetamiseks Johann Voldemar Jannseni retoorikat 19. sajandist: «Eestlased peavad jääma eestlasteks.»

Näeme, et rahvale suunatud sõnum võib olla aja vastu peaaegu immuunne. Juurtes nähakse endiselt identiteedi osa, inimese loomulikud sidemed seovad teda kodumaaga. Kui on tõesti nii, siis võime ehk loota, et näilised või tegelikud laiskus- ja mugavuspagulasedki õpivad kunagi kodumaad tundma – siis, kui neil seda ühel hetkel enam jalge all ei ole.

Kui see nii pole, siis on muidugi teine lugu.